Eesti “naistekas” – oma ja hää. Kas ikka on???

Originaalnaistekaid on viimasel ajal hakanud vorpima väga paljud naisterahvad. Kuna olen püüdnud ikka debütantide loomingule kasvõi kiirpilke heita, siis alljärgnevad on paraku mõned kehvemapoolsemad lugemiselamused, mis kõlagu pigem lugemishoiatuse kui soovitusena.
Teema sissejuhatuseks alustan aga ühe pisut vanema raamatuga, mille autoriks pseudonüümi järgi võib olla mees.

Keith Aimre “Ilus Babyss ehk Seitse ja pool”

Olles juba mõnda aega sihikule võtnud eesti autorite „naistekad“, haarasin otsekohe peale saabumist  aastal 2003 oma lugemislauale ka Keith  Aimre raamatu „Ilus Babyss“, mida kirjastuse esindaja oli meile telefonipakkumises reklaaminud kui naisteromaani. Kuna raamat ei ole eriti mahukas – 152 lk. eriliselt laia reavahe ja suure šriftiga teksti – oli ajakulu läbilugemisel õnneks väike. Õnneks sellepärast, et minu meelest võib ka seda üllitist  kirjanduseks nimetada vä-ä-ä-ga tinglikult.
Lugemise käigus tuli peale tunne, et loen mingi kirjutamisroboti poolt kokkumiksitud teksti, kus algprogrammi on sisse antud neljasuunalised märksõnad: tuntumate maailma moekunstnike nimed (baseeruda satelliittelevisiooni programmile FTV ehk Fashion Television), seksuaalfantaasiate kirjeldused (baseeruvad vastavateemalistele aimeraamatutele), kaasaja noorte släng koos rohkete anglitsismidega ja meelahutusäri popikoonide nimedega (baseeruvad põhiliselt „rullnokkade“ sõnavarale ja „kollasele“ ajakirjandusele) ning suhteliselt kohmakalt ja poeetilise sädemeta tõlgitud tsitaadid Rimbaud` luulest (baseeruvad väidetavalt autori Ameerikas tehtud näpuharjutustele, mis ta enda arvates pidid olema mõjusamad kui Lauri Leesil). Muljet robotautorist süvendab veel tagakaanel olev autori näopilt – meenutab kangesti fotoroboti pilte tagaotsitavatest kurjategijatest (joonise autor Helena Uri). On see taotluslik ?
Moto raamatu avaleheküljel on üsnagi pretensioonikas: „Ei ole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud“ See nagu ühtaegu vabandaks tulevase lugeja ees ilmselt kirjeldatud seksuaalfantaasiate pärast ning teisalt püüaks anda märku – juhuks kui lugeja seda ise ei peaks taipama – , et tegu on ikkagi hästi kirjutatud raamatuga, sest milline autor siis tahtlikult halvasti kirjutab. Ja tõesti, vaatamata minu ülaltoodud üldisele karmile hinnangule, võttis mõni koht muigama ka, seda just oma sõnamängulisest küljest nagu  „…olulise aksesseuaarina on ta käte ümber Richmondi käevõrud – millest üks kandis sõnumit R.I.C.H. ja teine B.I.T.C.H.“ ning ülepaisutatud situatsioonikoomika tõttu: peategelase küsimuse peale, et miks tema poolt röövkallaletungist päästetud Babyss järgmisel päeval peale toibumist alasti ringi käib, vastab neiu „Mul pole midagi selga panna …Kaks päeva samad riided? Hull oled vä?“.
Saab näha, kas debüüdile järgneb noorelt mehelt (või kes iganes selle pseudonüümi taga peitub, kuna uuriv ajakirjandus ei ole seda veel välja uurinud) veel midagi, mis näitaks tema kirjanduslikku arengut või jääbki see pelgalt kommertslik katsetus ainsaks.
Huvipakkuvat lisalugemist raamatu kohta võib leida netist aadressidel:
http://kirjastuskentaur.ee/raave.htm
http://www.epl.ee/artikkel/247950

Adena Sepp “Saatuslikud jõulud”

Peategelane Agne on hilistes 30.-dates maaraamatukoguhoidja. Ta abielu on end ammendanud nii temale kui kaasale. Mees Tõnu loob uued suhted eksnaisega. Naisele saadetakse nagu taevakingitusena (jõulude ajal!) ideaalmees Harry. Edasi läheb süžeeliin täie rauaga Barbara Cartland ja Co “naistekate” stiilis. Keelekasutus ja karakterite loogika on olematu. Nt. Uno Kaupmees 30.- 40.-aastaste põlvkonna lemmiklauljana on üsnagi küsitav. Siit minu  võibolla küll  meelevaldne järeldus, et raamatu autor on kaugelt vanem  (kas ealt või maitseeelistustelt nii umbes  Milvi Lembe põlvkonda kuuluv) ja kirjutab ennast või kedagi lähituttavat prototüübina kasutades, mis on mitteprofessionaalsete debütantide puhul tüüpiline.
Tekstis on palju keeleapse ja suisa hulle kirjavigu, kuna kirjastus Tormikiri ei kasuta keeletoimetajat.

Siiri Laidla “Lihtne lugu ehk Senta suvepuhkus”

Seni lasteraamatuid kirjutanud autori esikromaanis on peategelane 50-ndates  “harju keskmine” argirutiinis Senta – ülekaaluline ja ületöötanud. Arvata võib, et autor kirjutab Senta lugusid veel järgedena, sest lõpus ilmub naise teele ootamatult “prints valgel hobusel” – luulelemb huvitav meesterahvas, kelle tegelaskuju jääb siin raamatus lahti seletamata.
Raamatu eeskujuna paistavad läbi jällegi odavad tõlkenaistekad ja hr. Tohvri looming. See on adresseeritud elus muserdatud ja kibestunud naisinimestele, kes siit ehk peategelasega enese samastamisel äratundmisrõõmu leiavad.
Õnneks on autori sõnaseadmisoskus talutaval tasemel.

Saale Väester “Miks me läbi ei saa?”

Kui raamatu tagakaane infot uskuda, on autor kõrgharidusega noor naine, kes kasutab ennast peakangelanna  prototüübina ja püüab oma untsuläinud suhteloo valada ilukirjanduslikku päevikuvormi. Selle läbilugemine annab pealkirjas tõstatatud küsimusele vastuse küll. Naine, kes halab mehe vägivaldsuse üle, on seda eelkõige ise nii sõnas kui teos. Siia sobiks ilusti vanasõnad palgist enese silmas või kahest kõvast kivist, kuigi tekstiga on visalt püütud edastada sõnumit “kõik mehed on sead”.
Igal juhul jäi minule peale raamatu läbilugemist üsnagi  halb maik suhu. Ja sellise peakangelanna-tüüpi inimesega väldiksin ma reaalses elus küll suhtlemist.
Keelekasutus on mannetu ja ilukirjandusest on raamat kaugel.
Autori teist romaanina reklaamitud üllitist, raamatut “Mõtle positiivselt” (mis pealkiri! – nagu  “näpatud” eneseabikirjandusest), ma igatahes enam lugema ei hakanud. Kui keegi on sellest  positiivse elamuse saanud, palun kommenteerigu.
Elektronkataloogi  ESTER abil tuvastasin, et Saale Väester on terve kuhja näputöö-alaste raamatute tõlkija kirjastuses Tormikiri. Neist raamatuist on ehk rohkem tulu.

Ülli Tõnissoo

Advertisements

2 kommentaari

  1. Posted by Siiri Laidla on 27 oktoober 2009 at 17:40

    Ei soovi muud mainida, kui et ma pole eluilmaski mitte ühtki hr. Tohvri teost lugenud, ka väljamaa kirevakaanelised viletsad naistekatõlked pole mind iial paelunud, nii et kui arvustaja arvab, et olen nendest šnitti võtnud, siis on see pelgalt tema spekulatsioon. Tahtsin kirjutada raamatut just nimelt neile kesakealistele eesti naistele, kelle najal meie igapäevaelu suuresti alles püsib ja kellest eriti ei hoolita, sest nad pole ei ilusad, rikkad, pahelised ega saledad. Tahan neile öelda, et nad peaksid hakkama ise endast hoolima.

  2. Posted by Ülli Tõnissoo on 4 november 2009 at 12:19

    Vastuseks autori kommentaarile.
    Iga lugemismulje/arvustus saabki olla vaid pelgalt lugeja/ arvustaja isiklik arvamus ja spekulatsioon. Ärge palun tundke end isiklikult solvatuna Täiesti õigus, et naised peaksid end rohkem väärtustama ja armastama sellisena nagu nad on. Jõudu selles üllas missioonis! Kui raamatule tuleb järg, ootaks sealt rohkem tegelaste psühholoogilist avamist ilukirjanduslikus võtmes.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: