Philippe Delerm “Väikesed naudingud”

Prantsuse kirjanik Philippe Delerm sündis Auvers-sur-Oises 1950. aastal. Ta töötas Normandias kirjandusõpetajana 2007. aastani, mil otsustas pühenduda täielikult kirjutamisele. Esimesed käsikirjad saatis ta kirjastusse 1976. aastal, kuid need lükati tagasi. Tähelepanu äratas ta oma kirjatöödega 1983. aastal, kuid tõeline menu tabas Delermi alles 1997. aastal lühijuttude kogumikuga “Väikesed naudingud”.

“Kas te olete tundnud, kuidas lõhnab ilusal suvepäeval värskelt niidetud rohi, või astunud juulikuise palava päikese käest heinaküüni varju ja hinganud sisse heinalõhna? Kas olete tulnud kelgutamast või lumesõda pidamast, astunud sooja tuppa, põsed punased, kinnaste küljes lumetükid, ja soojendanud ennast vastu kuumavat pliidimüüri? On teil ehk meeles mõni kord, kui olete raamatupoest koju jõudnud, võtnud uue raamatu kotist välja ja nuusutanud värskete lehtede lõhna? Küllap on ka juhtunud, et nihelete kannatamatult köögilaua ääres ja opotate, millal ometi vanaema pannkoogid valmis saab. Kas olete mõelnud, et kõike seda ja veel palju-palju muud elab inimene läbi iga päev, ilma et seda õieti tähelegi paneks? Philippe Delerm oskab pisikesi asju märgata ja need hiljem raamatusse kirja panna.”delermvaikesednaudingud

Nõnda kirjeldab raamatut selle järelsõnas tõlkija Indrek Koff, millega jääb üle vaid nõustuda. Philippe Delerm kirjutab elu pisiasjadest meie ümber, mis ongi Elu Ise. Ta maalib pildi, milles kõik on elav – Sa näed värve, tunned lõhnu, sa oled pildi sees. Kõik, mida otsid, on su ümber juba ammu olemas, ainult vaata ja sa näed.

Katkend naudingust…

Õunte lõhn

… õunte lõhn on midagi enamat kui lihtsalt minevik. Te mõtlete olnule, sest tunnete toda tugevat, kõikehõlmavat lõhna, mis toob meelde kopitanud keldri või hämara pööningu. Aga seda peab läbi elama, sellest kinni hoidma siinsamas paigas, püstijalu. Seljataha on jäänud kõrge rohi ja niiske õunaaed. Ees hõljub aga mingi soe hingus, mis annab ennast kätte ainult hämaras. Lõhn on mähkinud endasse kõik ruunid ja punased toonid, lisanud natuke erkrohelist. Lõhn toob välja ka õunakoore õrnuse ja vaevutajutava kareduse. Huuled kuivad, teate juba, et seda janu ei saa kustutada. Kui lööksite hambad õuna valgesse ihusse, ei juhtuks mitte midagi. Te peaksite muutuma oktoobrikuuks, muldpõrandaks, keldrivõlviks, vihmaks, ootuseks. Õunte lõhn on valus. See kannab endas tugevamat elu, aeglust, mida me enam ei vääri.

Eesti keeles on Philippe Delermil ilmunud lisaks “Väikestele naudingutele” ka “Terve pühapäeva oli sadanud”, mis sisaldab veel nimiromaani järje “Härra Spitzweg põgeneb”.

Loe lisaks:
Philippe Delerm väljamõeldud tegelastesse ei usu (Triinu Tamme intervjuu Philippe Delermiga)
ELAMUS: “Väikesed naudingud” (Epp-Maria Kokamägi)
Roosamanna lõksus (Kärt Hellerma)
Pühapäevasest vihmast saab väikese naudingu (Peeter Helme)
Kitty blogist

Taimi Värva

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: