Jeanette Winterson „Taak“

 „Taak“ ehk Atlase ja Heraklese loo ümberjutustus on esimene eesti keelde tõlgitud müüdi-sarja raamat, mida seni lugenud olen. Esmased muljed on päris helged: raamat arutleb lihtsalt ja mõjuvalt, nauditavas stiilis sügavate teemade üle. Tulevikus on plaanis lootusrikkalt ka teised sama sarja teosed käsile võtta. wintersontaak

Nagu ühele tänapäevaselt nutikale romaanile omane, nii asetseb selleski raamatus mitu käsitlustasandit. Kõike koos hoidev raamistik on antiikmütoloogiast pärit süžeeniidistik. Winterson võtab tuntud loo ja mängib selle tänapäevaselt ümber. Heraklesele, Atlasele, Zeusile, Herale omistatakse ootamatult maiseid omadusi – jällegi need postmodernistlikud nipikesed, mis alati mõnusa meeleolutõstjana töötavad. Kerge psühhologiseerimine annab võimaluse näha neid stamp-tegelasi igapäevaste tüüpidena, keda võib kergesti mõista, iseendaga seostada. Lõppude lõpuks on see ju algselt müüdi ülesanne olnudki – olla inimesi ühendavate normide meeldetuletuseks.

Kuigi suur osa loost on edasi antud läbi Atlase suu, jääb teoses jutustajarolli ikkagi kirjanik ise. Katkendid, kus jutustajana ilmub selgelt esile autor ise, tekitavad kirjaniku ja tema peategelase vahele seose, mis lubavad neid ühe isikuna näha. Sellest tulenevalt saab tuntud müüt isiklikuks looks. Atlase ette kerkivad küsimused ja raskused saadavad ka autorit. Nimelt on mõlemaid tegelasi läbi elu kummitanud üks suur tung: saada vabaks. Kirjanik peab enese, Atlase ja kõigi teiste olendite suurimaks paineks nende minevikku, sest just see keelab neil oma soov teostada. Pidev tung see raskus maha jätta, „igatsus lõputu ruumi järele“ ei ole võimalik, kuni meil on meie minevik (lk 29). Winterson nimetab seda Atlase kompleksiks. Kuidas ja kas vabadusse pürgimine Atlasel ja kirjanikul õnnestub, selgub teoses.

Ja veel üks aspekt, mis Wintersoni romaani köitvaks teeb: poeetika. Seejuures unustab kirjanik kujutletava edasiandmisel ajalised piirangud, realistliku kirjanduse traditsioonid. Laused on üldjuhul lühikesed aga maagiliselt mõjuvad – just nagu müüt ise. Sõnade („mittemiski“, „piirid“, „igatsus“ jt) ja lausete („ma tahan selle loo uuesti jutustada“) kordamine loob mingi nõidusliku mantra – müüdi – loomuliku toimekeskkonna. Sõnad pole lihtsalt loo jutustamise teenistuses vaid need jäävad õhku rippuma, mõjutama, kummitama. Osalt annab juba sellise stiili kasutamine edasi loo ideelisust ja süžeelist ainest.

Inga Sapunjan

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by sulepuru on 13 august 2009 at 09:43

    Lugemiselamuste võrdluseks veel:
    Bukahoolik kõigist müüdiraamatutest oma blogis http://bukahoolik.blogspot.com/2009/08/muudiraamatud.html ja Ene-Reet Soovik Wintersonist ja Atwoodist Eesti Päevalehes http://195.222.15.17/artikkel/384578

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: