Ajaviitelisest tõlkekirjandusest

Ajaviitekirjandusest on arvatud nii ja teisiti. Küll on seda vaenatud ja sarjatud massimaitse rikkujaks, küll kuulutatud ainsaks tõeliselt rahvalikuks ja loetavaks kirjanduslaadiks. Mida siis ajaviitekirjandus õieti endast kujutab? Et ta üks vajalik ja oluline asi on, selles ei kahtle vist keegi; et ta umbrohuna kirjanduspõllul laiutama ja väärt värki enda alla matma kipub – selles kah mitte.

Ajaviitekirjanduse mõistet on keeruline defineerida, sest piir ajaviite- ja väärtkirjanduse vahel on habras, ebamäärane ja vaieldav. Samuti pole alati kuigi lihtne öelda, kumba liiki mõni raamat kuulub. Üldistavalt on ajaviitekirjandus kergekaaluline lugemisvara, mis rahuldab pigem inimese emotsionaalseid kui intellektuaalseid vajadusi. Psühholoogiliste keerdkäikude eritlemise asemel keskendutakse sündmustikule, intriigile, seiklustele ja tundeelamustele. Eesmärgiks on lugeja meelt lahutada, pakkuda talle võimalust oma probleeme unustada ning elada jäägitult sisse raamatutegelaste maailma. Nõnda on ajaviitekirjandusel argipingete maandajana üpriski kaalukas sotsiaalne funktsioon, ent samas on see omamoodi eskapism, pagemine väljamõeldud maailma, surrogaat- või virtuaalsesse ellu.

Tõlkekirjandust vaadeldes torkab silma, et ajaviiteline lugemisvara ilmub tihti sarjaviisi. Levinud on niihästi žanrist lähtuvad (ulme-, detektiiv-, armastusromaanid jm.) kui autorisarjad. Selline tarbijasõbralik printsiip aitab kujundada lugemisharjumust ja -vajadust. Käsitlen siin tõlkekirjandust, sest kodumaine ajaviitekirjandus ei ole kuigi arvukas ega ühtlasel tasemel.

Üldjoontes jaotub ajaviitekirjandus alljärgnevateks harudeks: naistekirjandus, ajaloolised romaanid ja seiklusjutud, põnevuskirjandus, kriminaalkirjandus, ulme, reisiraamatud ja huumor.

Naistekirjandus
hõlmab enamasti naistele määratud ja enamuses ka naiste kirjutatud lugemisvara, mille põhiosa moodustavad armastusromaanid, perekonnasaagad, olmekirjandus, pehmelt erootilised romaanid ja naispeategelastele keskendatud põnevuslood.

Naiste ajaviiteromaanid on väljenduslaadilt jutustavad, rahulikus toonis, tihti humoorikad, heidavad valgust naiste tundeelamustele ning eluvõitlusele. Pajatuste taust on mitmekesine nii tegevuskoha ja -aja kui peategelaste ameti ja elulaadi poolest. Romaanide sisuks on tihti põlvkondade kaupa esitatud perekonnalugu, õpingukaaslaste või sõpruskondade käekäik, mida vaadeldakse rööbiti kulgevate tegevusliinide kaupa, naiste keerukad saatused, emade ja laste vahekorrad, armastuseotsingud ning naise eneseteostus töös. On seiklusi ja erootikat, kuid mitte väga väljakutsuvalt. Selle žanri menukamaid viljelejaid on näiteks Rosemary Pilcher, Maeve Binchy, Colleen McCullough, Charlotte Bingham, Catherine Cookson, Judith Michael. Noorematel, feministlikel Girl Power’i ajastu kirjaneitsitel on sagedamini päevakorral üksikute või karjäärinaiste (à la Ally McBeal või Bridget Jones) elu mõnud ja hädad. Nende raamatud on mahedalt või teravamalt iroonilised ehk siis suisa satiirilised, ainestik on tänapäevane ja pärineb nn. naiskarjäärialadelt (kirjastamine, reklaam, meedia, film ja teater, meditsiin, haridus). Tuntumaid esindajaid: Jilly Cooper, Helen Fielding, Olivia Goldsmith, Sophie Kinsella, India Knight, Anita Burgh. Et ka mehed võivad õnnestunult naisteromaane kirjutada, sellest annab tunnistust Nicholas Evansi (“Hobulausuja”), Nick Hornby ja Tony Parsonsi menu. Ning ehkki „naistekate” tegelaste mured võivad tunduda tühiste või naeruväärsetena, on neis käsitletud ka tõsiseid probleeme ja kaasajale omaseid nurinähtusi. Nii näiteks vaatleb Marian Keyesi „Racheli puhkus” sügavuti sõltuvushaiguste võõrutuskliiniku igapäevaelu, Sophie Kinsella „Ostuhullu” lood aga ajavad esialgu homeeriliselt naerma… kuni peategelane on arutu ostukire tõttu kaotanud töö, sõpruse, eneseväärikuse ja perekonna hea nime.

Kõige väljapaistvamalt esindavad sellelaadset kirjandust Eestis sarjad “Varraku ajaviiteromaan” ja „Anne raamat”. Heatasemeline sari „Nüüdisromaan” sisaldab ka tõsisemaid naisteromaane, nt Carol Shieldsi ja Herbjørg Wassmo sulest. Ajaloolisi armulugusid pakub sari „Kaugete aegade armastuslood”, kerglasemaid „Daamid ja kavalerid”, tänapäevasemaid „Oprah Winfrey klubi bestseller”.
Suuremalt osalt inglise keelest tõlgitud ajaviitekirjanduse seas pakuvad mõnusat vaheldust Saksa naiskirjanike teosed, mille eripäraks on humoorikas käsitluslaad. Tänapäevase ainestikuga teostes vaadeldakse naiste eluraskusi optimistlikult ja eluterve irooniaga. Tihti ammutavad neis hättasattunud noored naised elujulgust ja -tarkust vanemalt naiselt, kellest saab nende teejuht uude ellu. Raamatud sisendavad lugejale, et ka üksik ja/või üle 40-aastane naine võib end inimesena tunda ja õnnelikuks saada. Enim tõlgitud autoreid: Milena Moser, Hera Lind, Gaby Hauptmann.

Samalaadset elujaatust ei õhku aga kirjandusturul plahvatuslikult levinud naistepõnevikest. Nendes leidub räiget vägivalda, palju erootikat, vähe huumorit, ka taustainfoga on pahatihti lood kesised. Tegevus toimub enamasti nn. rikaste ja ilusate maailmas. Peategelane on Tänapäeva Tuhkatriinu: naine, kes pärineb vaestest oludest, tal on raske lapsepõlv – milles ahistamine ja verepilastus on peaaegu kohustuslik element –, ta püüab ühiskonnas läbi lüüa, kuid satub tagakiusamise või kuriteo ohvriks, võitleb üksi kõigi maailma meeste vastu, kuni leiab tõelise armastuse, mis omakorda pannakse rängalt proovile. Säärase kirjavara enesehaletsuslik põhitonaalsus, seksi ja vägivalla rohkus ning šovinistlik stereotüüpsus nihutab neis raamatutes ilmapildi tasakaalu paigast ära. Mõistagi pakuvad nad aga küllalt kaasaelamist lugejale, kes tahab oma raskusi unustada jälgides, missugused õnnetused tabavad filmistaare või modelle ning kuidas nood korrakaitseorganites töötava „Härra Õige” abiga porist välja rabelevad ja pulmakelli helistavad või (sagedamini) lihtsalt rõivaid seljast rebivad. Tuntuimad selle stiili viljelejad on Sandra Brown, Jackie Collins, Danielle Steel, Judith Krantz, Mary Higgins Clark. Sellelaadsele lugemisvarale on spetsialiseerunud nt sari “New York Times’i bestseller”.

„Naistekate” kuninganna on teadagi Nora Roberts. Iiri taust, uhke loodus, kaunid kangelannad, mehised mehed, tulised armulood, sünged saladused… triloogiad, triloogiad… Venemaal on oma põnevikekuningannad: Darja Dontsova ja Tatjana Ustinova. Rangelt võttes ei ole nende teosed kriminullid, ehkki kaantel nii väidetakse. Dontsova raamatud teeb lugemisväärseks siiski Vene uusrikaste elulaadi pihta sihitud satiir ning lood peategelase pöörasest  perekonnast ja (muudest) loomadest, Ustinova kaubamärgiks on aga „armastus tööpostil”.

Kõige levinum naistekirjanduse alaliik on pisike pehmekaaneline taskuraamat, mis kannab pahatihti niisugust pealkirja nagu “Suudlus koidikul” või “Surm loojangul” (nagu Helle Kaljusaar Lääne Maakonna Keskraamatukogust on ühes intervjuus väga tabavalt tähendanud). Selles vallas on esinumbriks Barbara Cartland, veel nt Julie Garwood, Sandra Brown, Georgette Heyer. Need puhtmeelelahutuslikud raamatud on enamjaolt justkui ühe malli järgi kirjutatud, vahelduvad ainult nimed ja taustamaastikud. Nendes leidub rohkesti armuohkeid, saatuslikke kohtumisi, takistusi teel unelmate mehe poole ja kõige kiuste õnnelik lõpp. Säärased ühe-öö-lugemised ehk rongi(=bussi)raamatud on pelgad pingemaandajad, mis sedamaid ununevad.

Ajaloolised romaanid ja seiklusjutud
jagavad lugejale teadmisi ajaloost ning ammustel aegadel elanud inimestest. Enamasti keskenduvad raamatud ajaloo kulgu määranud suurmeeste elukäigule, kuid üha rohkem on ka nn ajaloolisi olmeromaane, mis tutvustavad tavaliste inimeste sajanditetagust elu-olu või tekitavad romantilise liiniga huvi mingi ajalooperioodi vastu. Ajaloolise kirjavara sihtgrupiks on ennekõike noorsugu. Mõistagi loevad seda ka täiskasvanud, kes tunnevad huvi mõne ajastu või ajaloolise isiku vastu, kuid noortele annab süstemaatiline ajalookirjanduse lugemine maailmapildi alged ja teadmiste raamistiku, millele edaspidi teadlikult lisa koguda. Seepärast sisaldavad ajaloolised romaanid olustiku tõetruu kujutuse kõrval põnevat seikluslikku intriigi, mis ei lase lugeja huvil vaibuda, ehkki puhuti kipub süžee ajalootõega pahuksisse minema. Samuti leidub neis teostes kindlasti armastusliin, mis on vahel sündmustikuga üsna kunstlikult seotud.

Kuulsaim ajalooliste romaanide autor on Alexandre Dumas, kelle teostega saame ka praegu rohkete kordus- ja uustrükkide abil tutvuda. Sama kehtib ka hilisema klassiku Walter Scotti kohta. Enim heatasemelisi ajaviitelisi ajalooromaane on ilmunud sarjas “Põnevik”. Sari “Ajalooline romaan” tutvustab ajaloolisi isikuid (enamjaolt valitsejate või suurmeeste abikaasade vaatepunktist) ning vähekäsitletud ajaloosündmusi. Värskemad väljaanded on nt Antoine Danieli raamatud inkade ajaloost ning Liam Hearni Otori-lood keskaegsest Jaapanist.

Seiklusjuttude sündmustik toimub tihti kaugemas minevikus, neis on vähem ajaloolist tõepära ja rohkem puhast intriigi. Tegevus on viidud peategelaste jaoks harjumatutesse oludesse ja tundmatutesse paikadesse, nad peavad omal jõul ohtudega toime tulema ja täitma oma eesmärgi, olgu selleks siis kadunud inimese või aarde leidmine, sõja ärahoidmine või kurjategija tabamine. Armastusliin võib raamatus olla, kuid kindlasti esineb seal peategelaste ustav sõprus, mis aitab neil raskusi võita. Tihti on kangelasteks noored, kes hangivad tegutsedes eluks vajalikke tarkusi. Nõnda annavad näiteks Jules Verne’i raamatud suurepärase ellujäämisõpetuse kursuse, tutvustavad mitmesuguseid töid ning annavad hea ülevaate maailma geograafiast ning taime- ja loomariigist.

Seikluskirjanduse juhtautor ja ühtlasi ulmežanrile alusepanija oligi J. Verne, väga mõjukad olid omal ajal ka indiaanlastelood – J. F. Cooperi Nahksuka jutud ja Karl May Winnetou. Eestis praegu ilmuval seikluskirjandusel on suurejooneline eelkäija – klassikaline sari “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mis on kujundanud paljude praeguste keskealiste maailmapilti. Seda malli on järginud sari “Põnevik”, üht-teist huvitavat on ilmunud ka sarjades “Reliikvia” ning  “Põnevusromaan”. Tänapäevasemat noortekirjandust esindavad nt põnevussarjad, milles kuritegusid lahendavad vennad Hardyd ja Nancy Drew – täiesti uskumatud pajatused, kus noor neiu võtab külmavereliselt ja paljakäsi kinni džunglivõitlejaks koolitatud CIA agendi. Samas vaimus võime vaadata lugematuid noorteseriaale TV-st (vampiiritapjad, väikesed spioonid, üleloomulike võimetega lapsed…). Teabelisest küljest jätavad sellised raamatud eelkäijatega võrreldes tublisti soovida. Tubli paroodia säärasele uskumatute vägitööde jadale on Lemony Snicketi „Sari õnnetuid lugusid”. “Illustreeritud klassikavaramu” sari aga teeb noorte kirjandushuvile pigem karuteene, surudes kogu noorsookirjanduse paremiku ühepikkuste ilupiltide Prokrustese sängi ja moonutades nõnda algtekstidest saadavat mitmekihilist elamust.

Põnevuskirjandus
on see, mida enamasti ajaviitekirjandusest rääkides silmas peetakse. Selle nimetuse alla kuuluvad poliitilised romaanid, maffia- ja luurelood, kriminaalse süžeega teosed mitmesuguste ekspertide töömailt (kriminalistika, kohtumeditsiin, antropoloogia), nn. täiskasvanute seiklusjutud – raamatud, milles käsitletakse presidentidevastaseid vandenõusid, globaalsete arvutivõrkude muukimist, keemia- või biorelva levitamist, salaorganisatsioonide või palgamõrvarite tegevust või hoitakse muul viisil pidevat pinget ja põnevust ülal. Selline lugemisvara pakub kõikvõimalikke elamusi: põnevil kaasaelamist, lõõgastust, teabelist huvi (reeglina sisaldavad need raamatud rohkesti mitmekesiseid taustteadmisi) ning muidugi suurel hulgal seksi ja vägivalda. Pinget kruvitakse pidevate süžeepöörakute abil üles ning see langeb alles lõpplahenduse saabudes. Parimad põnevusromaanid sisaldavad ka veidikene huumorit, et lugeja vägivallast tülgastatuna lugemist pooleli ei jätaks. Nõrgem külg on tegelaste karakterid – enamasti on nood kui ühe malli järgi loodud, olgu siis tegemist politseiülema, professori, patoloogi, eksperdi, advokaadi, arvutigeeniuse või kellega tahes. Menukad on ka nn. katastroofromaanid, mille sündmustik hakkab hargnema rahvast tulvil asutuses (pank, haigla, hotell, lennujaam jmt), mida tabab suur õnnetus või pantvangidraama ja kus inimsuhete pingestumise pärast kannatavad süütud kõrvalseisjad. Selle laadi tuntumaid esindajaid on Arthur Hailey. Populaarsete põnevuskirjanike seas on John Grisham, Robert Ludlum, Jeffrey Archer, Tom Clancy, Sidney Sheldon, Frederick Forsyth, Jack Higgins, Alistair MacLean, Irwin Shaw, Michael Crichton, Ken Follett, Kathy Reichs. Mario Puzo pani oma “Ristiisaga” aluse maffiakirjandusele, John le Carré Smiley-seeria on teedrajav luurelugude vallas. Ian Fleming lõi ühe kuulsaima tegelaskuju – agent 007 ehk James Bondi.

Põnevuskirjandusele on spetsialiseerunud näiteks „Toimik”, „Maailma menukid”, “Menukirjanike sari”, „Erseni põnevusromaan”. Tihti saab säärastest teostest ka huvitavat informatsiooni sise- ja välispoliitika, maailmavalitsemise telgitaguste, sõdade-lahingute, rahvusvaheliste organisatsioonide, arvutitarkvara ja -tehnoloogia, geneetika ja geenitehnoloogia, meditsiini ning isegi inimese anatoomia ja füsioloogia kohta. „Toimiku” üksluise valiku seast tõuseb esile Jay MacLarty („Kuller”, „Kotipoiss”). Sagedasemaid autoreid: Lisa Gardner, Tess Gerritsen, David Baldacci, Michael Prescott, Michael Connelly, James Patterson. Ka „Da Vinci kood” ilmus algselt selles sarjas.

Tänapäeva tuntuim põnevike autor on ilmsesti Dan Brown (tema kuulsus ületab isegi Sandra B. oma). Autori salaharrastus krüptograafia on andnud ainest esikromaaniks „Digitaalne kindlus”. Tuntuim on aga mõistagi „Da Vinci kood”, mille süžeeliinid ulatuvad Jeesuse elust, Merovingidest ja Leonardo da Vincist templirüütlite, salaagentide ning pahatahtlike ordudeni. Raamatu iseloomustuseks sobivad Tõnis Erilaiu sõnad: kulissid võõrastele mõtetele, kompilatsioon kõikvõimalikest uurimustest, pikkadest ja igavatest teadusteostest, mida vähesed viitsivad lugeda. Ajaloolaste uuemate leidude põhjal kokkukootud ilukirjandusliku intriigi sekka on puistatud turismimagnetite kirjeldusi, nii et kuuldavasti käivatki turistid Pariisis ringi, ühes käes vestmik ja teises „Da Vinci kood”.  Ühtlasi esindab Brown ka nn intellektuaalset põnevikku, nagu ka Iain Pears ja tema „kunstipolitsei”,  Jon Fasman („Maadeavastaja raamatukogu”) ning paaril viimasel aastal meeletus koguses ilmunud teadlaste-põnevuslood.

Angloameerika mallist erinevad prantslased ja itaallased oma sotsiaalpõnevikega: Jean-Claude Izzo ja sadamalinna Marseille’ etnilised, rassilised, kultuurilised konfliktid, Jean-Christophe Grangé ja geneetilised inimaretused, Andrea Camilleri ja korrumpeerunud omavalitsejad. Kaks põnevikku on lähedalt seotud Eestiga: Cay Rademacheri „Estonia saladus” on üks paljudest samateemalistest fiktsioonidest, Andy McNabi „Tulemüür” kirjeldab Briti agendi käekäiku Eesti allmaailmas.

Üks põnevuskirjanduse erivorme on õuduskirjandus. Üleloomulikke nähtusi ja olevusi kujutav kirjavara pakub närvikõdi ja võimaldab uurida inimfantaasia piire. Õuduslood on justkui muinasjutud täiskasvanutele, kus õnnelik lõpp pole kohustuslik. Judinaid tekitavate ja õõva esilekutsuvate vahendite valik ei ole lõpmatu (zombid, voodoo, olendid hauatagusest ilmast ja muidu teispoolsusest), kuid neid varieeritakse oskuslikult, et mitte motiivi kordumisega lugeja huvi peletada. Selles kirjandusvallas on teerajajaks Stephen King. Arhetüüpse tegelaskuju tõi kirjandusse Bram Stoker oma “Draculaga”. Tuntumad autorid on veel Ira Levin, Howard Lovecraft, Anne Rice, Anne Frasier.

Kriminaalkirjandus
Selle kohta on Harald Peep kirjutanud suurepärase raamatu – “Kolm laipa, kõik surnud” (Tartu : Ilmamaa, 1996), mis annab ülevaate žanri ajaloost ja tutvustab lühidalt paljut eesti keelde tõlgitut.
Enamasti liigendatakse kriminaalromaane uurijatüüpide kaupa:
–    Politseilood vaatlevad politseinike ja teiste ametivõimude tegutsemist kuriteo uurimisel. Luubi all on konkreetne politseijaoskond, uurija töötab käsikäes kolleegidega ning tihti vaadeldakse mitut seaduserikkumist korraga. Meeldejäävaid uurijakujusid on loonud: Georges Simenon, Ruth Rendell, Ngaio Marsh, Ed McBain, Maj Sjöwall & Per Wahlöö, Elizabeth George, Caroline Graham, P. D. James, Håkan Nesser, Henning Mankell, Aleksandra Marinina. Uusimatest tulijatest hakkavad silma Ian Rankin, M.C. Beaton ja Donna Leon.
–    Eradetektiivilood tutvustavad erauurijate meetodeid kuritegude lahendamisel. Tihti on detektiivil abiline, kelle taustal ta veelgi säravamana tundub. Klassikalised detektiivid on loonud Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie, järgnejate seas paistavad silma Rex Stout, Dorothy Sayers, Raymond Chandler, Dashiell Hammett, Philip MacDonald, Sue Grafton. Uus särav nimi: Alexander McCall Smith ja „Esimene Daamide Detektiiviagentuur”, mis tegutseb Botswanas. Venemaa kauneim pärl detektiivkirjanduse vallas on Boriss Akunin oma Fandorini-lugudega.
–    Asjatundjate ja asjaarmastajate lood. Siin tegutsevad isehakanud detektiivid või olude sunnil kuritegu uurima sattunud inimesed – advokaadid, eksperdid, eraisikud, nt. ohvrite sugulased või roimapaiga asukad jt. Tuntuimad asjaarmastajad on meieni toonud Gilbert Keith Chesterton (paater Brown), Ellis Peters (vend Cadfael), Dick Francis, John Dickson Carr, Lawrence Sanders, ekspertide-kesksed on nt Patricia Cornwell (patoloog Kay Scarpetta), Val McDermid (profileerija Tony Hill), Max Allan Collins (tuntud telesarja CSI ainetel kirjutet lood). Rangelt võttes on „isehakanu” ka Erle Stanley Gardneri advokaat Perry Mason.
–    Kurjategijakesksed lood. Siin antakse tegevus edasi roimari vaatepunktist. Iseloomulikem on Patricia Highsmithi (Ripley-seeria ja “Võõrad rongis”). Sellesse alaliiki võib paigutada ka Thomas Harrise raamatud, sest jutustaja vaatepunkti vaheldumisest hoolimata  tuntakse Harrise teoseid esmajoones Hannibal Lecteri järgi.

Kriminaalkirjandus põhineb lühidalt öelduna kahel sündmusel: kuriteo toimepanemisel ja süüdlase jälitamisel. Tähtsaim element on arutluskäik, mis viib kogutud faktide põhjal selguse saavutamiseni ja süüdlase leidmiseni. Sestap saab ka lugeja oma mõistuse teravust proovile panna ja autoriga intellektuaalset duelli pidada. Lugu kuriteost endast, selle planeerimisest ja teostamisest kulgeb uurimisega rööbiti, enamasti avaneb lõpupoole.

Kriminaalkirjanduse väljaandmise traditsioonile alusepanija oli suursari “Mirabilia”. Praegu on peaaegu igal kirjastusel oma krimisari, mõnel koguni mitu: Varraku autoriseeriad, „Öölane”, „Kupra kriminaalromaan”, Katariina taskuraamatud, „Meisterdetektiivid”. Nüüdisaegsete politseilugude põhjal võib täheldada, et mida võikamaks lähevad kuritegude toimepanekuviisid, seda enam näidatakse vastukaaluks politseinike inimlikku poolt. Tänapäevased kuriteod on tihti seotud narkootikumide, prostitutsiooni, pedofiilia ja verepilastusega, kahtlaste ususektidega, nad on ajendatud vihkamisest ühiskonna vastu, hullumeelsest kättemaksuihast, muust maaniast või kaasasündinud haigusest. Õitsevad ka kõikvõimalikud vandenõud, poliitilisi vingamehi hävitatakse hulgi ja tunnistajaid kõrvaldatakse pöörases tempos. Ei pääse politseinikudki korruptsioonist või maniakaalsest vaenust.  Püüdes mõista kurjategija psüühikat ja aimata tema edasist tegevust, näitavad korrakaitsjad oma tundeid, eraelulisi suhteid, ka pahupoolt. Iga  roim lõhub inimsuhete habrast ja ainulaadset võrgustikku, kuriteo tagajärgedega toimetulemine on lugudes sama tähtis kui mõistatuse lahendamine. Iseäranis kehtib see rohkearvuliste naisautorite puhul; action’i ja märuli ihkajad haaravad selliste karmide meeste järele nagu Chandler, Hammett või James Hadley Chase.

Detektiivlugudest nähtub, et enam pole supermeeste aeg, kes käigupealt ja viike siludes mõistatusi lahendavad, et siis kergel sammul klubisse suunduda nagu Edgar Wallace’i, S. S. Van Dine’i või Philip MacDonaldi aristokraatlikud uurijad. Tänapäevane detektiiv sumpab põlvini poris ja veres, sobrab asitõendeid otsides prügimäel ja saab kurikaelte käest regulaarselt peksa. Ühiskonna korralikud kodanikud peavad auasjaks võmmi-nuhki vihata ja talle vastu töötada, poliitilised sundotsused kärbivad ta tegutsemisvabadust. Vastu pidama sunnib teda nagu politseinikkegi üksnes õiglusejanu. Christie laskis ühes teoses Hercule Poirot’l lausuda: “Ma ei kiida mõrva heaks,” ja selline motiiv läbibki kogu krimikirjanduse paremikku.

Ajuti on väidetud, et krimikirjandus propageerib vägivalda. Siinkirjutaja nõnda ei arva. Viletsates kriminullides kuhjuv vägivald mõjub tülgastavalt. Kriminaalkirjanduse paremik aga võtab kindlalt vägivallavastase seisukoha ning sisendab mõrvalugudest õhkuva kurbuse ja ängistuse toel, et vägivald ei aita kedagi probleeme lahendada ega väljapääsu leida. Ei ole ka iga mõrvalugu otsekohe ajaviitekirjandus. Näiteks „Preili Smilla lumetaju” või „Roosi nimi” – mõlemat võib lugeda kui kriminulli, kuid tegelikult sisaldavad nad mõõtmatult rohkem.

Ulmekirjandus
kandis žanri algupäevadel nime “teaduslik fantastika” (“science fiction”). Osalt on ta selleks jäänudki, kuid viimasel ajal võtab üha enam maad nn. “fantaasiakirjandus” (“fantasy”). Ulmekirjanduse eri arengujärke lahutab üksteisest nii põhitonaalsus kui kasutatavate väljendusvahendite valik. Varaste žanriklassikute jutud olid tihti mõeldud hoiatuslugudena, et inimlikkus ei hääbuks pealetungiva tehnitsistliku maailmavaate surve all. Järgnes teaduse ja tehnika saavutusi ülistav kosmoseodüsseiade ja tähesõdade laine, mil raamatutes käsitleti rohkem roboteid ja planeetide vallutamist kui inimvaimu suurust. Sellele vastukaaluks tärganud fantaasiakirjandus pöördub tagasi nn. pehmete väärtuste poole, luues müütilisi omamaailmu – inimühiskonna allegooriaid, kus au sees on sõprus, ustavus, leidlikkus. Nendes raamatutes võitleb headus kurjuse vastu kohati tema enda vahendeid kasutades, kuid parimad iseloomuomadused viivad headuse kaitsjad enamasti võidule. Tänapäevased ulmepõnevikud aga hoiatavad meid muuhulgas geenimanipulatsioonide, aretatud viiruste ja kuritahtlike salaorganisatsioonide eest.

Kokkuvõtlikult on kahe žanri vahet iseloomustatud nii: fantaasiakirjandus tahab konstrueerida minevikku, mis oleks parem ja õilsam kui see, mida me mäletame; teaduslik fantastika aga kirjutab tulevikust, sageli sellisest, mida loodetakse mitte saabuvat (U. Eslas). Ulmeks loetakse ka lugusid väärdunud inimpsüühika sünnitistest ja keerdkäikudest.

Klassikutest on meie lugejale tuntumad Isaac Asimov, Ray Bradbury, Clifford Simak, Arthur Clarke, Arkadi ja Boriss Strugatski, Robert Heinlein. Kõikide omamaailmade loojate suur eeskuju on kindlasti olnud J. R. R. Tolkien oma “Sõrmuste vennaskonnaga”. Fantaasiakirjanduse autoritest on enim kuulsust kogunud Terry Pratchett, Joanne Kathleen Rowling, Roger Zelazny, Iain Banks, Dan Simmons, Neil Gaiman. Uusimad tegelased fantasy-maastikul: noored võluri õpipoisid, tulevased maailmakorraldajad, Harry Potteri järeltulijad (ajaliselt ehk varemgi ilmunud) – autoriteks Jonathan Stroud, Robert Asprin, Eoin Colfer, Christopher Paolini. Omaette meister on selles vallas Philip Pullman oma „Tumedate ainete” triloogiaga. Ei puudu ka ulmeline kriminaalromaan “Salatoimikute” seeria näol ning tehnothriller, mida viljelevad nt Michael Larsen ja Robin Cook. Ulmesarjadest on tuntumad “F-sari”, „42”, “Tempus fugit”, “Maailma fantaasiakirjanduse klassika”, noortele „10+”. Üks vähetuntud väljaandja paistab silma hea valikuga: Arvi Nikkarev (kirjastus Skarabeus) on toonud meie lugemislauale Pasi Jääskeläineni, Brian Aldissi, Robert Silverbergi, mitmesugused antoloogiad.

Kindel märk heast raamatust on Eesti Ulmeühingu auhind „Stalker”. Laureaate: William Gibson („Põlev kroom”), Neal Stephenson („Lumevaring”), Walter Miller („Kantileen Leibowitzile”). Eesti autoritest on korduv laureaat Indrek Hargla. Internetis leidub mitu head eestikeelset teabeallikat, ennekõike Ulmekirjanduse Baas, mis sisaldab jooksvat kriitikat ulmelugejatelt, ning võrguajakiri Algernon.

Reisiraamatud
kuuluksid justkui pigem teabekirjanduse valdkonda, ent üha rohkem ilmub ilukirjanduslikke, isikliku elu sündmustel baseeruvaid „koha”-raamatuid, kus peategelane satub tööle, rändama või elama teise riiki ja kajastab meile niihästi kohalikku ajalugu-geograafiat-kultuuri ja tavasid kui ka omaenda elusündmusi. Faktide ja teooriatega koormamata, kuid ohtralt kohavaimuga läbi immutatud raamatuid on mõnus lugeda lõõgastuseks, klaas vastava maa jooki kõrval – viibiksid justkui ise koos Frances Mayesiga Toscanas, Peter Mayle’iga Provence’is, Jeffrey Greene’iga Burgundias, rajaksid koos Carol Drinkwateriga oliiviistandust, uitaksid  Pete McCarthy seltsis Iirimaal mööda McCarthy-nimelisi baare või aitaksid Tom Stone’il Kreekas taverni pidada. Koka rännakuid pakub Anthony Bourdain mitmes köites – eks ole seegi ränd, mööda maailma kokakunsti hõrgutavamaid tähiseid.

Reisiraamatu võib koostada ka maa kohta, mida iial pole olemas olnud, aga mis meenutab saatanlikult iroonilisel moel mitmeid kunagi eksisteerinud või veelgi eksisteerivaid riike – näiteks Molvaania kohta. Aga see on juba sobiv üleminek järgmisele alalõigule ehk huumorile.

Huumor
on kättesaadav niihästi ilukirjanduse kui aimeraamatute kujul. Ilukirjandusest on kättesaadavaim Inglise huumor, mida esindavad niihästi klassikud Jerome Klapka Jerome oma kolme-mehe-juttudega ning Jeevesi-raamatute autor P. G. Wodehouse kui Antony Jay ja Jonathan Lynn, kelle “Jah, härra minister” ühes järjega sai meile esmalt tuttavaks teleekraanilt nagu ka Richard Curtise – Rowan Atkinsoni „Blackadder : kogu see neetud dünastia”. Omaette nähtus kirjanduses on Gerald Durrell, loodusteadlane, kelle meeleolukad looma-, reisi- ja perelood teevad loomad ja looduse tuttavaks vastupandamatult humoorikal viisil, seega meeldejäävalt. Inglise huumor on tihti absurdiga pikitud, naljakalt mõjub nii keelekasutus, tegelaste nimed kui situatsioonid ja süžeekäigud. Elus nii vaoshoitud inglise džentelmenid seavad endale eesmärgiks panna lugeja vahetpidamata ja hinge tõmbamata abitult turtsuma. Soome huumorit esindavad parimal moel Arto ja Erno Paasilinna ning värskeim tulnuk Juha „Joomahull” Vuorinen. Teiste maade kirjanduse puhul tuleb aga juba pikemalt meenutama jääda… Humoristliku ilukirjanduse (mitte anekdoodikogumike!) nappus meie lugemislaudadel on kahetsusväärne.

Anekdoodikogumike ja nö „killustiku” rohkus meie lugemislaual on samuti kahetsusväärne. Kõik need tsitaadid, aforismid, kuulsate meeste/naiste kuulsad mõtted, „Totter maailm” tüüpi juhtumuste kogumikud, kontekstist väljarebitud laused filmidest, raamatutest, kõnedest – küll osundatakse maffiamehi, küll koomikuid, kord on kõne all abielu, siis jälle (eba)tervislikud eluviisid… Helen Exley kinkeraamatute tüüpi müügimenukad „vähe lehekülgi, suur kiri, madal hind – tulus värk” üllitised uputavad lette. Ainus väljaanne, mis tundub olevat väljaandmist väärt, on Wendy Northcutti „Darwini auhind”: tõestisündinud lood ja linnalegendid inimliku lolluse piiritutest võimalustest, kasulik oma hoiatava mõju tõttu stiilis „ärge tehke seda kodus järele!”.

Üks omalaadne huumoriliik ilmneb pisikeste aimeraamatukeste näol, mis lahkavad leebe irooniaga mitmesuguste elualade või rahvuste kohta levinud käibetõdesid. Säärased on näiteks populaarsed sarjad “Pisiblufi käsiraamat” ja “Ksenofoobi käsiraamat”. Eeskujuks on selles vallas varasematel aegades ilmunud menukad “Murphy seadus”, “Peteri printsiip”, “Parkinsoni seadus”, „Mötlemise õpetus” jm.

Kokkuvõtteks
Eelnevast võib järeldada, et ajaviitekirjandus täidab ennekõike kompensatoorset ja lõõgastavat funktsiooni. Sündmustele ja elamustele keskenduv suhteliselt üheplaanilise sisuga kirjandus pakub lugejale lõõgastust, vabanemist argielu pingetest ja rutiinist ning ka intellektuaalset meelelahutust. Ajaviitekirjandusest huvituja soovib pageda tavategelikkusest, nautida põnevust ja teravaid elamusi, uurida kellegi teise kogemust ning mõttes temaga samastuda, panna oma moraalseid tõekspidamisi hea ja kurja võitlust jälgides proovile ning saada tröösti ja julgustust raamatu õnnelikust lõpust. Soovimata puhketunnil oma pead tõsiste probleemide ja ühiskondlike kitsaskohtadega vaevata, sirutab ta käe mõne pehmekaanelise raamatu järele ja kandub illusoorsesse maailma, kus tegutsevad rikkad ja ilusad, targad ja edukad. Põnevuskirjandust lugedes võib ta anda vaba voli vimmale vägivallast küllastunud tänapäevaühiskonna vastu ja nõnda on sel kirjandusel ka teatav sotsiaalkriitiline funktsioon.

Paraku võtavad ajaviitekirjanduse väljaandjad pahatihti oma tööd kergelt. Kehvad tõlked ja puudulik toimetamine ei tee kirjastustele au. Kirjavahemärke pannakse jaopärast või ülearu, sõnakordusi ei roogita välja, bukvalistlikud tõlked vohavad, nagu peaksid kõik lugejad võõrkeelte fraseologismidega tuttavad olema. Vahel tundub, et käsikirja pole keegi vaadanudki, see on läinud trükki koos tõlkesse sisselipsanud poolikute lausetega ja ilma mingite parandusteta. Parafraseerides üht varasemat tõlkekriminulli võib nentida, et sellised väärteod „ajavad õunakäru ümber”.

Inimene vajab kõikvõimalikke elamusi – nii neid, mida ta saab väärtkirjandusest, kui neid, mida talle pakub ajaviitekirjandus. Ükski kirjandusliik pole iseenesest hea või halb, küsimus on valikus. Niisiis võib tõdeda, et ajaviitekirjandus ei ole ühtlane ühekordseks tarbimiseks mõeldud teoste massiiv, vaid selles leidub mitmeid kihte, mille hulgast lugeja teeb valiku vastavalt oma vajadustele.

Tiina Tarik
(Ette kantud vabariiklikul keskraamatukogude komplekteerijate seminaril 20. 04. 2006. a.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: