Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”

Viimase romaanivõistluse võiduromaan on ilmunud ja raamatukogus täiesti saadaval – esialgu, tõsi küll, järjekorra alusel! 2006. aasta Eesti raamatu päeval peetud ettekandest kõlanud terminit kasutades on romaanivõistluse sel korral „kinni löönud” hobikirjanik. Autor on Tiina Laanem, haldusjuhtimist õppinud  ja ajakirjanikuna töötav noor naine. „Väikesed vanamehed” on tema esimene trükis ilmunud raamat. Ajakirjanduse vastukajades on seda raamatut tituleeritud „suvitusromaaniks” – ei teagi, kas süžee ja tegevusliini või siis esitluslaadi tõttu –  et kerge lugeda?

laanemvaikesedvanamehedSisu ümber jutustama ma siin ei hakka. Toon välja ainult mõned isiklikud muljed. Algus ei meeldinud mulle üldse ja juba ma kirusin, et ei kõlba ajakirjanik ilukirjanikuks. Nimelt meenutas see mulle tugevasti Elme Väljaste ajaviiteromaane ning Reet Made moraliseerivaid noorsoojutte kogumikus „Miljoni-poiss”. Aleksi kuju oli antud niisama tugevalt karikeeritult kui Väljaste „Kordussaate” peategelased. Ilutsema kippuvad looduskirjeldused mõjusid igavalt ja kohati küsitavalt – aastaaegade eripära mitte arvestades. Kas rukkirääk laulab ikka kevadel? Häbi mulle endale ka, sest  olgugi, et olen maal kasvanud, ei julge seda enam päris kindlalt väita… aga tundub, et olen rääku kuulnud ikka suurel suvel.

Karakteriloogikale ja suhtepsühholoogiale tuginedes paneb sügavalt imestama, et loominguline intellektuaal Eva  on abielus sellise jõmmiga nagu Aleks. Ja kas tõesti on kõrgharidusega kinnisvaraarendajad säärased „põmmpeadele” omaste väärtushinnangute, käitumismallide ja kõnepruugiga nagu Aleks?? Ja raamatu lõpus suudab siiski selle ürgmacho hetkega paika panna tema oma lemmikpoeg Sander, kes asetab talle oma tigude tapmisega justkui peegli näo ette?

Taimetoitlased ja esoteerikahuvilised Mark ja eriti Ly mõjusid ka ülepingutatult paksude värvide tõttu naeruväärseina – leidub ikka ullikesi ja mis neist ühiskonnale kasu on. Aga indiaani higistamistelk aitas ometi Eval ja Davidil oma tuha all hõõguvaid tundeid teineteisele lahti rääkida, iseasi, kuipalju sellest kumbki pärast hingerahu leidis.

Kuid kusagil raamatu keskel hakkas see mulle mõneti meenutama Ian McEwani  romaani „Laupäev”. Olid siis põhjuseks ootamatud pöörded süžees, toiduvalmistamisprotsessi detailne kirjeldus või sissetoodud kriminaalne element (mõrvatud lambad)?  Erinevalt McEwanist jätab Laanem paljud asjad lahti kirjutamata, lugejale endale äraarvamiseks. Mis  juhtus tegelikult sõpruskonnas lõbusa poisi ja seltskonna hingena tuntud Olafiga?  Ootaks autorilt kasvõi mõningaid vihjeid, mis viis teda selleni, mida ta tegi. Arvata võib, et läbipõlemine ja frustratsioon, kuid mis põhjusel?

Ka Margi ja Ly liin tundub kuidagi lõpetamata. Nende kavandatud suurejoonelisest vaimumõisast tahaks nagu rohkem kuulda. Ehk kavatseb Tiina Laanem raamatule järge kirjutada – jälle paralleel Elme Väljastega.

Tükk aega mõtisklesin raamatu pealkirja tähenduse üle. Kas on väikesed vanamehed Aleksi pojad Sander ja Sten, kellest isa püüab iga hinna eest musklites enese kloone vormida või on need sõpruskonna 4 meestegelast – Aleks, Mark, David, Olaf – vaimselt väikesed vanamehed, eriti ealt tõelise vanamehe Johanni taustal. Ühest lahendust ma ei leidnudki, võib mõista nii ja naa ning kindlasti veel ka kolmat-neljat moodi.

Lisalugemist Eesti romaanivõistluste kohta: http://www.luts.ee/test/index.php?option=com_content&task=view&id=364&Itemid=241
Tiina Laanemi  ja tema romaani kohta:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/2EAFE29D3010F47CC225729E00228538
http://www.epl.ee/artikkel/386467

Ülli Tõnissoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: