Marion Andra “Vähemalt”

Kirjastus „Varrak” on välja andnud 2006 .a. romaanivõistlusel äramärgitud romaani „Vähemalt…” Autoriks on  debütant Marion Andra, kes kirjutas selle raamatu valmis 18-aastase abituriendina. Romaani stiiliks on nn. teadvuse voo kirjeldamine, mis on vormistatud 22-aastase Mena päevikuna. Aga taevas tule appi, milline on Mena keelekasutus ja mõttekäigud! Paiguti meenutab tema loogika koolieelikute loogikat. 22-aastane peaks nagu juba täiskasvanud inimene olema. Kas tõesti tänapäeval võib mõni selles vanuses neiuke veel nii infantiilne olla?! Arvan, et autor on vindi üle keeranud,  taotluseks võis ehk olla teksti loetavaks tegemise püüdlus eakaaslaste jaoks…ja sõnavara on pärit netifoorumitest ning jututubadest. Siinkohal tahan võrdluseks tuua eelmisel romaanivõistlusel äramärgitud romaani – Eia Uusi „Kuu külm kuma”, kus asi oli vastupidi – üle kahekümnene autor näitas keskkooliõpilase mõttemaailma – kuid millise sügavusega ja kui kauni keelekasutusega  à la Sylvia Plath. Teema neis kahes raamatus on üks – noore neiu maailma- ja armuvalu ning sellest tulenev haiglaslik depressioon.

Mõned näited Mena päevikust ülaltoodud arvamuse illustreerimiseks – kas tema keel on nagu  mingi täiega „lahe” või „nõme” (raamatus enimkasutatud sõnad):

andravahemaltLk.52-53 „Mingi lahe vä? Kõik on nii mõttetu ju. Ma olen nõme. Väga nõme. Las ma haletsen! Ma vajan seda vahel! Ma olen maailma suurim egoist! Ainus, mis mind huvitab, on endast rääkida, kiidelda sellega, kui meeletult imelik ma olen. Teisi šokeerida oma imelikkusega. Ma ei ole tegelikult üldsegi imelik, ma olen jumala normaalne, aga teised ei tea seda ja seega saab nendega mängida. Ma olen vampiir. Väga klišee lause, aga ma olen seda! Ma elatun teiste inimeste reaktsioonidest, tunnetest jms. Aga mis kõige hullem, või tegelikult ma ei arva üldsegi, et see midagi hullu on, et mulle täiega meeldib see ja ma ei arva, et seda peaks muutma. Ma olen suvaline jobu, kes arvab, et on maailma kõige targem inimene. Ma ei ole seda, ma tean, et ma ei ole seda, aga ma arvan, et olen kõige targem inimene, keda ma tean. Ma ju olengi seda! …. Ma lähen mingi magama nüüd.”
Lk.119 „On paljugi, mis võiks mu elus paremini olla: raha, raha, raha. Keda kotib raha? Süüa saab, nalja saab, kõik on korras. Miks ma neli kuud tagasi nii masendunud olin? Okei, täpselt neli kuud tagasi ma olin üpris õnnelik, aga sel ajal üldiselt mitte ja enne seda ka mitte. …Jah, pohhuism on ikka alles.”
Lk.51 „Faking igav on, mitte sittagi pole teha. Ma olen nii igavaks inimeseks muutunud, või olen ma alati selline olnud? Aga vanasti ju toimus midagi? Asjad olid enne huvitavad? Ah, ma ei viitsi halama hakata.”

Kas intrigeerib raamatut kätte võtma ja läbi lugema?

Oma lugemiselamuse täpsustamiseks – kui ma nende tsitaatide otsingul lasin veelkord silmad põgusalt tekstist üle käia, muutus mu arvamus leebemaks sellest, mis ma alguses kirja olin pannud. Infantiilse kõnepruugi, mis mind esimese hooga ehmatas, varjus on siiski küllalt süvitsiminekut ja kannab välja ka võrdluse „Kuu külma kumaga” positiivses mõttes. Soovitan ikkagi läbi lugeda, kasvõi puändiga lõpu pärast.

Loe ka lisaks Marion Andrast kui seriaalikirjutajast
http://www.postimees.ee/100406/esileht/meelelahutus/197572.php
http://www.postimees.ee/100406/kommentaarikeskus.php?ARTIKKEL_ID=197572&TASK=KOMMENTAARID

Ülli Tõnissoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: