Kurt Vonnegut “Kodumaata mees”

vonnegut

vonnegut

“Kui me juba raamatute põletamisest räägime, tahan ma õnnitleda raamatukoguhoidjaid, kes pole kuulsad mitte oma füüsilise jõu, võimsate poliitiliste sidemete või suure jõukuse poolest, aga kes on üle kogu riigi visalt vastu pannud demokraatiavastaste jõhkardite rünnakutele, kes on üritanud nende riiulitelt teatud raamatuid eemaldada, ja pigem oma arhiivid hävitanud, kui et avaldanud mõttepolitseile nende inimeste nimed, kes on neid teoseid raamatukogust laenutanud.
Nii et see Ameerika, mida ma armastasin, on veel alles, ehkki mitte Valges majas, Ülemkohtus, Senatis, Esindajatekojas ega meedias. Ameerika, mida ma armastasin, on veel alles meie avalike raamatukogude laenutuslettides.”

Mees, kes oli raamatukogudest nõnda kõrgel arvamusel, et pidas neid koos Chicago ajalehega “In These Times” oma ainsaks järelejäänud kodumaaks, oli Ameerika kirjanik, humorist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007). “Kodumaata mees” (e.k. Tallinn : Tänapäev, 2008, tõlkinud Tiina Randus) on 82-aastase autori vaimne testament kaasmaalastele ja liigikaaslastele üldse. Vonnegutilikult kirglik-sarkastilises võtmes raamatust võib lugeda kõigest, mis autorile tähtis: naljast; sotsialismist; sõjast, millest ei saa rääkida, aga ikka räägitakse; jutuvestmisest ja raamatutest; kahest kõige hukutavamast sõltuvusainest – alkoholist ja fossiilkütustest; meestest, naistest ja perekonnast; Abraham Lincolnist; käigust postkontorisse; oletamisest; doktor Semmelweisist; tulevikust, mida ei pruugi tulla; West Barnstable’i autokauplusest. Ja semikoolonist. Ja veel paljust, mis vana kirjanikku ärritab, liigutab või järeldustele ärgitab. Ent eelkõige siiski maailmast, mida inimsugu võiks veel päästa, kui viitsiks ja raatsiks.
Raamatut kaunistavad siiditrükitehnikas Vonneguti käekirjalised mõtteavaldused, millele on lisatud eestikeelne tõlge. Väike näide neist pisipärlitest: “Life is no way to treat an animal.”

Ning lõpetuseks vana mehe õpetus, kuidas oma elu helgemaks ja elamisväärsemaks teha:
“Kunstiga tegelemine, ükskõik kui hästi või halvasti, aitab hingel kasvada, ausõna. Laulge duši all. Tantsige raadio saatel. Rääkige lugusid. Kirjutage sõbrale luuletus, olgu või vilets. Tehke seda nii hästi kui vähegi saate. Tasu selle eest on määratu. Te olete midagi loonud.”

Loe lisaks:
http://blog.ekspress.ee/viewdoc/09A3277A5AF7189FC225742E004500AD

Tiina Tarik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s