Elsa Pelmas “Sussipäkapikk Siisi seiklused”

Elsa Pelmas. Sussipäkapikk Siisi seiklused. Pildid joonistanud Everi Vähi. Tln.,TEA, 2006

Sattusin seda raamatut lugema põhiliselt eelkooliealistele lastele ja nemad olid ka minu mõõdupuuks selle ülevaate kirjutamisel.

Lugu pajatab sussipäkapikkudest, kes aitavad lastel jõulusid oodata.

Rabaraja päkapikuküla on vastu jõulu päris tühjaks jäänud, sest kõik teised päkapikud on läinud Põhjalasse uue aja asju arutama ja piilumisoskusi parandama. Koju on jäänud ainult vanaema, Siisi ja teenitud puhkusele jäänud päkapikk Kikkapüks ja Suurhabe. Siisi jaoks kulgeb kõik liiga rahulikult, kuni ühel päeval Kikkapüks avastab, et nende lähikonda Kuuseküla Käbikuuse tallu on kolinud üks pere. Selles peres elavad vanaema, ema, isa ja kolm last, koer Saki ja kass Kriibu ja veel mõned koduloomad.sussipakapikk

Selles loos on päkapikutööd tavaks teha ainult nö meespäkapikkudel, kes, nagu te mäletate, olid kõik Põhjalasse kooli läinud. See tegi Rabaraja rahva murelikuks, et mis nüüd neist lastest ilma sussitööta saab. Saate isegi aru, et sellest hetkest oli kätte jõudnud aeg, kus ka päkapikutüdrukud võivad midagi korda saata…

Raamat on lohutuseks neile lastele, kes on juba nii suured, et on näotu päkapikkudesse uskuda, et kuidas nad kommi toovad ja kuidas nad majja saavad jne. ( Isiklikult mulle luuravad päkapikud ei meeldi, aga muidu võiks nad käia ju küll)

Raamat on ka huvitavaks abimaterjaliks lastevanematele, kes selle ametiga kokku puutuvad. Nimelt kasutavad päkapikud majas leiduvaid komme ja kui kommid otsas, tuleb neid juurde hankida lihtsa võttega – magajale täiskasvanule tuleb otse kõrva sisse teada anda, et vaja homme poodi minna ja kommi tuua. Ka selgub, et on olemas hulk asju, milleta päkapikk missioonile ei lähe, nt pikk tuttmüts, mille saab häda korral üle õla visata ja nähtamatuks muutuda, või sokid, mis teevad sammud kuuldamatuks (vanaema kootud muide) jne jne. Oluline on koduloomadega jutule saada ja oskus susse mõõta jne jne

Raamat jutustab Siisikese esimesest sussitööst Käbikuuse talus. Algus on ladus, väikeste laste jaoks on laused pikavõitu, tuleb rohkem jutustada. Tundub nagu läheks stiil kohmakamaks kui inimeste tegevusi kirjeldama peab. Kokkuvõtteks on tegemist mõnusa ülevaatega sellest raskest sussitööst. Illustratsioonid on rõõmsad ja värvilised, on mida väiksemate lastega koos vaadata.

Minu eraviisilise arvamuse kohaselt võiks autor loobuda moraalilugemisest, mis mõnes tekstiosas silma hakkab ja ei sulandu kuidagi, aga muidu kõigiti tore lugu.

Tegemist on esmatrükiga, soovin autorile edu.

Merike Karolin

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: