Elina Hirvonen “Et tema mäletaks sedasama”

Elina Hirvonen (s. 1975) õpib dokumentaalfilmi ja kirjandusteadust, on töötanud toimetajana nii ajakirjanduses kui ka televisioonis. “Et tema mäletaks sedasama” on autori esikromaan, kuid esitati sellele vaatamata ilmumisel Finlandia preemia kandidaadiks.

See on raamat armastusest ja vägivallast, inimsuhetest ja hoolimisest, mäletamisest ja süütundest, sõjast ning haigusest.

hirvonenettemamaletaksNagu raamatu tutvustuses öeldakse on vormiliselt tegemist üheainsa päevaga noore naise elus. Kohvikus istudes meenutab ta seiku lapsepõlvest, suhteid isaga ja venda, kes viibib vaimuhaiglas. Samuti mõtleb ta oma ameeriklasest sõbra lapsepõlvemälestustele.  Kahe perekonnalooga põimub Vietnami sõda, New Yorgi kaksiktornide rünnak ja Iraagi sõja vastaste protestimarssidega seonduv.

Peategelase Anna lapsepõlv oli raske. Tema vanaisa suri Talvesõjas, vanaema saatis Anna ema Rootsi sõjapakku. Mitu aastat armastas ema endast vanemat meest, kes arvas, et niisugusesse maailma lapsi pole vaja sünnitada. Peamiselt sellepärast jättis ema selle mehe maha ning kolis Helsingisse.  Anna isaga kohtus ema rongkäigul, mis toimus tšehhide ja slovakkide toetuseks.  Selle rongkäigu lõpus kõndis sünge näoga mees ja korraga tundus emale “et nimelt tema suudab anda mulle seda, mida ma olen soovinud”. (lk. 52 )

Jumalakartlik isa aga muutus vägivaldseks venna Joonase suhtes, mis viis viimase vaimuhaiglasse. Joonas põgenes haiglast, püüdis endalt elu võtta -see kõik sundis Annat küsima : “Miks minu isa nii käitus? Kas ma oleksin pidanud teadma? Oleks keegi pidanud? Oli ta siis minu isa?” (lk. 28 ) Annat piinab süütunne – kas kõik oleks teistmoodi, kui tema ise oleks teisiti käitunud?  Ta lükkab edasi vaimuhaiglas ravil oleva venna külastamist ning tahaks parema meelega öelda emale : “Käi põrgusse ja lase mul lõpuks ometi oma elu elada! Aga emale nii ei öelda. Enam mitte, kui oled täiskasvanu ja elad oma kodus… Mitte emale kellel ei ole terve elu olnud ust, mille võiks teiste ees lukku panna.” (lk. 9 )

Peategelane püüab süüvida isa vägivalla põhjustesse. Vanaema juttudest meenub talle, et isa oli sunnitud lapsepõlves olema poiss “kes seisis, kirves käes toanurgas ja kuulas, kuidas tema ema nuttis ja isa ust lõhkus.” (lk. 30 ) Kas  seal on põhjus, kust kõik alguse sai? “Kuidas on võimalik elada kuni täiskasvanuks saamiseni kellegagi koos ja kasvada nii võõraks, et järel ei ole muud kui piinlik teadmine ühistest mälestustest.” (lk. 106 ) Annale tundub, et “hoolimine on silmakirjalik ja okseleajav.Hoolimine on lastelaulude ja sotsiaaldemokraatide poolt hävitatud sõna. Et kõik justkui hooliksid üksteisest ja siis oleks meil kõigil tore olla.” (lk. 9 )

Anna ellu toob muudatuse tutvumine New Yorgi Columbia Ülikoolist külalislektorina seminaril esinenud Janiga.

Janigi elus on palju traagilist. Jan ei pidanud sündima.Tema isa ja ema ei kavatsenud kokku jääda. “Oli kevadine öö, isa kapist varastatud rumm, minikleit ja helesinine sportauto.” (lk. 16 )  Isa ja ema ei mõistnud teineteist. Kui Jan oli 4, hakkasid Ühendriigid oma vägesid Vietnami viima. Jani isa läks sõtta rohkem küll tüdimusest või selleks, et leida elu mõte. Kui isa sõjast tagasi tuli, läks Jan kooli ning sattus teiste pilkeobjektiks. “Jan oli kindel, et seni kui ta suudab lugedes unustada, et ta on väike poiss, kes peab igal hommikul kooliminekuks üles ärkama, kannatab ta kõik välja.” (lk. 18 ) Kui saabus aga päev, mil köögilaua taga istus mees, kes ei mäletanud enam, et on Jani isa – ei aidanud enam raamatute lugemine tegelikkust unustada. Isa hakkas õudusunenägusid nägema ja paigutati sõjaveteranide taastuskodusse.

Anna ja Jani suhted põhinesid kahel asjal – hoolimine ja meeleheide. Virginia Woolfile pühendatud seminaril rääkis Jan, et tema arust on mäletamine tähtis. “Vaid mäletades võime midagi mõista.”(lk. 7 ) Anna seevastu oleks tahtnud öelda, “et mäletamises ei ole midagi head. Mälu on üks elu liialdusi, mille ees  me oleme jõuetud…mina ei taha muud, kui ükskõik mis viisil mälust lahti saada.” (lk.8 )  Anna tundis, et tal pole olnud lapsepõlve, mida saab meenutada, elu, millest saab teistele rääkida, venda kellel on tõeline elu. Sõbrale Janile ütleb ta, et lapsi me ei saa, ma ei julgeks iial kellelegi elu anda.

Kui raamatu alguses tundub, et peategelane ei leia jõudu andestada ja leppida, siis teose lõpus leiab Anna “on olemas sõnad, mis aitavad meil taluda seda, mis juhtus. Ja andeks anda.” (lk. 120 )  Lootus ja elujõud aitab peategelasel raskustega toime tulla.

Lõpetaksin ühe mõttega kirjanik Elina Hirvonenilt – “Me oleme oma kultuuris loonud klantspildi hoolitsevatest vanematest ja abitutust, kaitset vajavast lapsest. Kuid traumaatilises peresuhtes, isegi kui see on kulisside taha peidetud, asetatakse lapse õlgadele raske koorem. Sellest räägitakse meie ühiskondades palju vähem. Ma tahan, et räägiksime sellest rohkem.” (“Eesti Päevaleht” 22.juuni 2007 ) See mõtteavaldus on raamatu läbivaks motoks. Meil ei ole õigust võtta oma lastelt nende elu!

Ülle Nemvalts

Advertisements

3 kommentaari

  1. […] blog on ka seda raamatut lahanud…ja paljud […]

  2. […] Lugemissoovitus Raamatutuba Danzumees EPL linunn Bukahoolik Valgeseelik intervjuu autoriga […]

  3. […] Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: