Daniel Kehlmann “Maailma mõõtmine”

Daniel Kehlmanni raamatud on lugemist väärt

Soovitan autorit, keda eesti keelde tõlgitud ei ole. Oktoobrikuu Loomingu ringvaates tutvustas Kehlmanni lühidalt Udo Uibo ja mainis, et läti, vene ja rootsi keeles on tema raamatud olemas. Ma ei tea, kuidas on lood tõlgetega eesti keelde, aga saksa keeles on Daniel Kehlmann Tartus täiesti kättesaadav nii meie kui ülikooli raamatukogus ja novembris peaks ilmuma viimase menuromaani ingliskeelne tõlge.

Daniel Kehlmann on 31-aastane saksa-austria kirjanik, kelle viimast romaani „Maailma mõõtmine” („Die Vermessung der Welt”, 2005) on alates läinud aasta septembrist müüdud 600 000 eksemplari. Viimati oli Saksamaal sama menukas 20 aasta eest ilmunud Patrick Süskindi „Parfüüm”. Saksamaal anti möödunud aastal Frankfurdi raamatumessil esmakordselt välja saksa raamatuauhinda enam-vähem samadel põhimõtetel nagu Bookeri auhinda, st et kõigepealt koostati pikk nimekiri ja seejärel 6 autorist lühike nimekiri. Kehlmanni „Maailma mõõtmine” kuulus lühikesse nimekirja ja tänavu on lisandunud veel 3 kirjandusauhinda. Aasta otsa on püsinud romaan ajakirja Der Spiegel bestsellerite tipus.

Daniel Kehlmann avaldas esimese romaani 22 aastaselt (1997), aga läbimurre tuli 2003. a ilmunud kunstiromaaniga „Mina ja Kaminski” („Ich und Kaminski”), tõeline kuulsus „Maailma mõõtmisega”. Soovitan soojalt mõlemat raamatut. Autor ise on tunnistanud, et just „Mina ja Kaminskit” kirjutades kujunes välja stiil (lakoonilisus, huumor), milles ta end kõige paremini väljendada suudab.

„Maailma mõõtmine” on romaan saksa suurest matemaatikust Carl Friedrich Gaussist ja loodusteadlasest Alexander von Humboldtist. Ma ei hakka siinkohal ise ümberjutustust tegema, vaid toon ära tutvustuse raamatukaane siseküljelt: „18. sajandi lõpul asuvad kaks noort sakslast maailma mõõtma. Üks neist, Alexander von Humboldt rändab läbi ürgmetsa ja stepi, sõidab Orinoko kanalil, proovib enese peal märkide toimet, loeb täisid põliselanike peas, roomab koobastes, tõuseb vulkaanidele ja Andide tippudele, kohtub merekoletiste ja inimsööjatega. Neist teine, matemaatik ja astronoom Gauss, kes ei suuda elada ilma naisteta, aga ometi tõuseb isegi pulmaööl voodist, et üles märkida pähetorganud valem, tema tõestab ka koduses Göttingenis, et ruum kõverdub. Vanade, kuulsate ja pisut veidrikeks muutunutena, kohtuvad mõlemad 1828. a Berliinis. Daniel Kehlmann kirjeldab sügavmõttelise huumoriga kahe geeniuse elu, nende igatsusi ja nõrkusi, nende balansseerimist naeruväärsuse ja suuruse vahel, ebaõnnestumist ja edu. ”Maailma mõõtmine” on rafineeritud mäng faktide ja fiktsiooniga, filosoofiline põnevusromaan harvaesineva fantaasia, jõu ja briljantse tehnikaga.”

Kehlmanni soovitab ka saksa kirjanduspaavstiks tituleeritud kriitik Marcel Reich-Ranicki – ta tõstab esile autori intelligentsust, vaatlusvõimet ja fantastilisi dialooge.

Niisiis, teadusromaan, ajalooline romaan kahest saksa valgustusajastu teadlasest, ajast, mil Saksamaal oli veel kõik hästi. Aga autor vihjab, et just siis toimus midagi, mis sai aluseks hilisematele katastroofidele. See oli klassitsismi aeg, Weimaris tegutses Goethe, Alexander von Humboldti vanem vend Wilhelm asutas Berliini Ülikooli, raugastunud Kant oli Königsbergis veel elus. Võib-olla on raamatu edu üks põhjusi Saksamaal just see, et raamatus käsitletakse aega ja sündmusi, mis ei tekita sakslastes süütunnet vaid pigem uhkust.

Ärge heituge, teid ei oota ees ei leheküljepikkused laused ega filosoofilised targutused – mõtlemine tõlgitakse tegevuseks. Kehlmanni lause on lühike ja täpne, vaimukas ja mänglev. Tihti on koomika just selles, mis lauses on ütlemata, aga aimatav. Romaanis on kõik dialoogid kaudses kõnes, sest nii ei võta autor endale vastutust täpselt teada, mida Humboldt indiaanlastele ütles või Gauss oma pojale. Nii saab ta väljendada oletust, mida nad öelda võisid. Üks lühike näide: „”Mõne aasta pärast,” ütles Eugen “kujunevat siia metropol nagu Rooma, Pariis või Sankt Peterburg.” “Ei iial,” ütles Gauss. “Vastik linn!”” Juttu on muidugi Berliinist aastal 1828.

Minu meelest on „Maailma mõõtmine” saksa kirjanduse „Rehepapp”. Daniel Kehlmannil on õnnestunud sama, mis Andrus Kivirähkil: esiteks enneolematu populaarsus ja müügiedu, äkki on välja ilmunud suurel arvul inimesi, kes loevad väärtkirjandust, Kehlmanni loevad mehed, teda loevad ning kiidavad teadlased ja insenerid. Kehlmann on vaimukas. Nii nagu Kivirähk on tabanud midagi olulist eestlase olemusest, kirjeldab Kehlmann kahe geeniuse näitel saksa rahvuskarakterit („was es heisst, deutsch zu sein”). Kirjeldus on mänglev ja satiiriline, geeniused on ühteaegu suured ja koomilised. Ka nii saab rääkida saksa ajaloost, kultuurist ja ideoloogiast ning võib-olla just sellise lähenemisnurga tõttu jõuabki see kõik tänase lugejani. Kehlmann on ühes intervjuus öelnud, et „Mina ja Kaminski” oli küllaltki agressiivne satiir meedia ja ajakirjanduse üle, aga ajakirjanikud võtsid selle raamatu hästi vastu, „Maailma mõõtmine” on üpris agressiivne satiir sakslase loomuse üle ja kogu Saksamaa armastab seda raamatut. Muide, idealism, tung teadmiste ja faktide järele, distsipliin, raudne tahe, kui nimetada mõned, on need omadused, mida Kehlmann käsitleda võtab.

Lisaks veel mõned hajusamad viited Kehlmanni teemadele. Kuna tegemist on teadusromaaniga, siis ei jää puutumata teaduse olemuslikud küsimused. Omistades vanale Gaussile mõtted, et ükski maastik, mis on mõõdetud, ei ole enam endine ja ei saa selleks enam kunagi, vihjab autor asjaolule, et kogu selle mõõtmise läbi maailm mitte ainult ei võitnud, vaid ka kaotas palju.

Kehlmanni kahe viimase romaani üks (sala)teema on inimese vananemine. Autor väidab, et inimene ei ole harjunud vana olema, vanadusega kaasneb elus üha kasvav kaos. „Mina ja Kaminski” on Kehlmanni sõnul duell nooruse ja vanaduse vahel ja ometi laseb autor võita vanal…

Olgu öeldud, et Kehlmanni tegelased ei ole läbinisti positiivsed kujud, kellega end samastada tahaksid, pigem vastupidi. „Mina ja Kaminski” Sebastian on lausa vastik tegelane, vähemalt alguses. „Maailma mõõtmise” tegelaste kohta ütleb autor, et Gauss on talle lähedasem oma pideva halva tuju ja ükskõiksuse tõttu ühiskondlike konventsioonide suhtes, aga Humboldt oli parem inimene. Samas on Humboldt jälle palju koomilisem. Muide, romaanis on ühel leheküljel juttu ka Dorpatist – teel Peterburi sõidab Humboldt siit läbi. Aga jah, see on juba periood, mil suur kordub uuesti koomilise ja naeruväärsena.

Mina soovitaksin alustada tutvust Kehlmanniga romaanist „Mina ja Kaminski”. See on lühem (174 lk) ja ka lausa fantastiline. Noor kunstiajaloolase haridusega ajakirjanikuhakatis otsustab kuulsaks saada. Selleks tahab ta kohe-kohe valmis kirjutada vana pimeda kunstniku Kaminski biograafia (Kaminski pole mingi niisama kunstnik, tal aidanud tuntuks saada Picasso). Noore ajakirjaniku plaan on selline: vana mees sureb õige pea ja siis on paras aeg biograafia avaldamiseks. Seejärel ongi kuulsus käes. Aga vana mees osutub suuremaks egotsentrikuks ja manipuleerijaks kui noor oligi ja lugu lausa põnevusromaaniks.

Lugege ja nautige, ükskõik mis keeles siis!

Linda Jahilo

P.S. Midagi matemaatikast ka. Kas teate, mis on arvude summa 1 kuni 100-ni? Ei mäleta, et minu matemaatikaõpetaja oleks kunagi sellist ülesannet andnud. 8-aastane Gauss lahendas ülesande paari minutiga ja see avas talle tee hariduse juurde. Summa on muide 5050.