Dagmar Reintam “Daki.elab.siin”

Kirjastuselt Petrone Print OÜ ilmunud Dagmar Reintami raamat osutus väga nauditavaks  kergemaks lugemisvaraks. Igal juhul oli ta tunduvalt parem kui Epp Petronega kahasse kirjutatud „Õun ära süüa”. Raamatu vorm on väga moodne: autor väidab, et vormistas oma interneti-päeviku ehk blogi raamatuks. See väide annab muidugi lisaboonuse neile lugejaile, kes eelistavad dokumentaalsust väljamõeldud süžeele. Kas seda autori väidet puhta kullana võtta või pidada vaid kirjanduslikuks võtteks, on igaühe oma asi…

Väliskirjandusest võrdleksin ma seda raamatut Helen Fieldingi menuraamatuga „Bridget Jonesi päevik”. Mõlemas on minategelane noor neiu, kes püüab jagu saada oma halbadest harjumustest, kellel on hea huumorimeel, kellega juhtub igasugu naljakaid asju ja kes igatseb leida oma härra Õiget. Tudengineiu Daki, kes nimetab end ise „meeleheitel vallaliseks” ja võrdleb  ka end Bridget Jonesiga, on siiski tunduvalt romantilisem ja depressiivsem, päevikulehekülgedelt lööb tihti välja  ürg-ugrilik melanhoolia. Teksti pikitud juhuslikult pealtkuuldud naljakad ütlemised, mis nagu ei haakukski päevikuga, annavad kogu raamatule omapärase koloriidi. Nende kogumiseks on netis leht, kust Dagmar selle peatoimetajana neid  raamatus kasutamiseks ilmselt on võtnud.dakielabsiin

Mõned tekstinäited:
Peategelane: Daki
– naerab kogu aeg, kui ta just ei vingu;
– räägib kogu aeg, kui ta just ei kirjuta;
….
– märgib kogu aeg midagi üles, kas paberile, raamatuservale, kätele või jalgadele;

– usub, et kohe valmib kosmoselaev, mis ta koduplaneedile tagasi viib”

„See on nii totter, kuidas sa vajad ellujäämiseks erisuguseid suhteid. Ma vahepeal üldse ei viitsi – vastata või küsida või naeratada või vihastada või teha kõiki neid muid asju, mida suhted ja suhtlemine nõuavad. Aga ometi ma ju tean, et kõik on homme samamoodi, samad varjud ja sama valgus. Ja samad katkiste säärtega püksid, mida ma nii vihkan.
Ja siis ma olen proovinud olla keegi teine. Ma olin 24 tundi täiesti vait ja vahtisin inimesi. Ignoreerisin kõike seda, millega ma peaksin tegelema, kõiki neid lahtisi otsi, mida peaks kapronnööri kombel otsast kõrvetama, et need enam hargnema ei läheks, aga ma ei jaksa enam. Pulbitsen ja krigistan hambaid, lähen jooksen maanteeni ja tagasi.
Ma olen liiga vana paljudeks asjadeks. Ma olen liiga vana suhteks „ainult seks ja ei mingeid kohustusi”. Ma olen liiga vana suhteks „ainult kohustused, aga seksist võid ainult und näha”. Ma olen liiga vana, et kanda kahte patsi, ja ma olen liiga vana, et kanda sukahoidjat ja ruudulist seelikut.
Asju peaks saama peatada hetkel, mil need on täiuslikud. Sa võiksid alati välja näha, nagu sa olid 16aastasena. Su juuksed võiksid olla sama terved ja tihedad, nagu nad olid enne su esimest eksperimenteerimist „ajutise” juuksevärviga. Su ripsmed võiksid olla alati nii tumedad ja kaardus, kui nad olid esimest korda L`Oreali  Lash Expansioni ripsmetušši proovides. Su naeratus sama elurõõmus, nagu ta oli enne esimest armumist. Su pangaarve sama suur, kui ta oli esimest korda õppelaenu saades…

Suhtetüüpe otse tänavalt. Kinni püütud Tallinna kesklinnast.
Tibi #1: ”…ja siis ta ütles, et üleüldse näen ma välja nagu kanaperse ja ta ei räägi muga mitte kunagi enam!”
Tibi #2: „Issand! Ja mis edasi sai?”
Tibi #1: „Noh… Siis ta ütles, et homseks peab triibulise särgi ära triikima ja et õhtuks tahab ta kartuliputru”

Ja ma mäletan, mis tunne oli hommikul ärgata ja end vihata, et sa  jälle reetliku üheöösuhte võrku kukkusid. Üheöösuhted on nagu narkootikum. Ja pohmell on nendega sama tugev. Kassiahastus, depressioon, pisarad. Pseudolähedus on tappev. Ja sõltuvust tekitav, kui pärislähedust elus napib.

Ja ma mäletan väga täpselt seda hirmu, seda mõtet, mida ei julgenudki mõelda, aga, mis sisemuses hiilis: mis siis, kui ma ei oskagi enam armuda? Mis siis, kui minusse ei olegi võimalik armuda?

Ma ei oleks seda kunagi arvanud, et ma nii naudinguga kunagi kellelegi kuulun. Ma kartsin seda küll, seda, et pole enam „esimesi”.
Me rääkisime sellest kunagi. Et kas Rüblik ei karda, et ta enam mitte kunagi kellegi teisega ei maga, et kunagi enam pole seda esimese suudluse uudsust või esimese koosveedetud öö ärevust või esimese koosärgatud hommiku värskust…Ta vaatas mulle imestades otsa: „Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan ainult sinuga ärgata ja oma öid veeta”
Mina natuke kartsin. Et kas nüüd hakkabki ainult rutiin ja ei mingeid „esimesi” enam… Ja siis sain aru, et meil on küll ja küll „esimesi” veel ees. Esimene öö omas kodus, esimene hommikusöök, lumesõda, alasti ujumine, jõulud, kuuseehtimine ja kingitused, kõik esimesed. Ja esimesed tähtpäevad, suured tülid ja leppimised, südaöised valsid linnatänavail…”

Dagmar Reintami keel on väga poeetiline, ilmekas ja värske, tunduvalt parem  kui viimasel romaanivõistlusel pärjatud autorite keel.

Dagmar Reintami blogi (siin leidub ka kõige värskemalt kirjutatu):

Kes tahab raamatu kohta ka negatiivset arvamust lugeda, mingu netis järgmisele lingile.

Ülli Tõnissoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: