Angela Hofberg “Päev nagu elu”

Et panna enda jaoks kokku mingit pilti eesti ajaviitelise proosa hetkeseisust, olen püüdnud jõudumööda läbi lugeda uute kirjandusse tulijate raamatuid. Käesolev teos – „Päev nagu elu” –  mille autor kasutab pseudonüümi Angela Hofberg, oli viimase romaanivõistluse äramärgitute seas. Seetõttu lootsin sellest pisut enamat kui nt. Milvi Lembe raamatust. Paraku pidin aga pettuma ja mul hakkabki tasapisi kujunema  arvamus viimasest romaanivõistlusest kui üsna kesiste tulemustega ettevõtmisest.

Mõistatamismänguna pakun, et pseudonüümi taga peitub vanemas keskeas filoloogilise haridusega naisterahvas (?), sest keelekasutus on grammatiliselt korrektne, kuigi ilukirjanduslikuks keeleks on seda raske nimetada. Paistab et autor on palju lugenud omaaegseid nõukogude eesti naisteromaane, mida tollal nimetati olmeromaanideks (!), ja kirjutamisel nendest malli võtnud. Võimalik, et autor on isegi endisaegses raamatukogus töötanud või omab ta sellest idealiseeritud ettekujutust, kuna raamatukogutöötajaile jagatakse võrdluses pedagoogidega plusspunkte, põhjendused kõlavad tänapäeval küll küsitavalt.

„Pedagoogide konservatiivsest ja kohati pedantsest ringist oli ta sattunud hoopis vabameelsemasse ja boheemlikumasse seltskonda… Siinsete kolleegide maailmanägemine oli avaram, huviring laiem. Raamatukogus oli rikkalik valik välismaiseid ajakirju – erilist põnevust pakkusid kõikvõimalikud parateemad ja okultism, alternatiivmeditsiin ja loodusravi – kui ka Soome naistelehti, mis majja saabudes kohe kiiresti käest kätte liikuma hakkasid, nii et lugejad neile mõnda aega õieti ligi ei pääsenudki.…Kolleegide mõjul, kes üha riietest ja moest jahvatasid – ka värsked välismaa moežurnaalid olid käepärast – ning lõunati defitsiidisabas joostes poode kammisid, hakkas Kai oma  välimusele rohkem rõhku panema…”

Teemaks on põhjajoonud mehe ja tema kaasa abielu-lugu, mida on vaadeldud naise ühe päeva  meenutuste läbi,  alates noorte tutvumisest üliõpilasmalevas kuni eluni tänapäeva Eestis. Taaskord tahaks küsida, miks keegi kaasaegne eesti autor ei võta ette kirjutada ka õnnelikest suhetest? Tõlgitud „naistekate” populaarsus lugejate seas ilmselt põhinebki sellel, et nad on enamuses lahendatud positiivses võtmes ja neis leidub alati „valgusekiireke pimeduseriigis”. Ilusast muinasjutustki on tihtipeale masenduses olijaile enam lohutust kui padukriitilisest realismist.hofbergpaevnaguelu

Kui nüüd pisut analüüsida peategelase Kai käitumist, pakuksin veel, et autor võib siiski olla kas mees või vallaline ja lasteta naine, kellele mõiste „emadus” on võõras. Ilmselt selleks et  saavutada suuremat dramaatilisust, laseb autor oma positiivsel peakangelannal kättemaksuks mehele üleaisalöömise eest nende oodatud esiklapse kaotada. Mulle tundub see ebaloogiline. Aga mine tea, võib-olla leiduks ilmas ka selliseid naisi, issanda loomaaed on kirju ja naiselikkuse mõiste egoismi arvel laiaks veninud.

Raamat lõpeb kena puändiga, mille eesmärgiks on kangelanna vabastamine süümepiinadest. Mina oleks talle need küll alles jätnud, sest selioselt kujutatuna ei olnud ta ühti ainult leebe ja õilis  kannataja, vaid mõnes mõttes üsnagi egoistlik tüüp, kes paljugi sellest halvast, mis talle untsuläinud abielus osaks sai, oli ise oma käitumisega ära teeninud – kasvõi juba sellega, et alustas suhet tulevase mehe üle löömisega teiselt naiselt.

Ühinen 100% „Eesti Ekspressis” ilmunud  Mele Pesti arvamusega, mis on kättesaadav lingil

Tasakaaluks ka link positiivse arvamusega “Naistelehest” ning viide sama väljaande  35. numbri (2007) rubriigile “Loe, vaata, kuula”, kus  ilmus veel teinegi positiivne kirjutis pealkirja all “Oleks võinud ka võita” – mõeldud on romaanivõistlust.

Angela Hofbergi novell „Väljapääs” on pälvinud 2005.a. novellivõistlusel ergutusauhinna ja avaldatud ajakirjas „Looming”nr.11, 2005. Novelli keel on tunduvalt parem kui romaani oma, kuigi ka siin oleks sõnavahu vähendamine tarbetute kordamiste ja ülerääkimiste arvelt kasuks tulnud. Samuti oleks novellile kasuks tulnud mingi ootamatu puänt; praegune lõpp on trafaretne ja liiga sulepeast välja imetud.

Ülli Tõnissoo

Advertisements

One response to this post.

  1. Arvustust lugedes jääb mulje, et Eesti naised ikka tõesti vihkavad üksteist. Eriti vihaselt vihatakse omasugust – keskealist raamatukogutöötajat. Ma ei saagi aru, mis annab proua raamatukogutöötajale õigustuse nii õelalt sõna võtta. Kas tõesti ainult see, et saab 100% ühineda “Eesti Ekspressi” arvustusega. Teisisõnu võiks sellist nõustumist nimetada oma arvamuse puudumiseks ja autoriteetidega kaasa määgimiseks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: