Õhus hõljub jõuluhõngu. Kusagil justkui musitseerib keegi. Tekib tahtmine pühitseda, tähistada ning osa saada millestki suurejoonelisest ja ülevast. Tahaks kukkuda puhtasse, pehmesse valgesse lumme ja jätta endast tõustes järele jälg…. Lumeingel, mis mõjub kui vaba vaimu sädelev lend karges talvepäevas. Soovitan, võta hetk ja vaata “Ajaraamatusse 2011″ (ajaga parimas kooskõlas kulgemise kalender), autorid Peeter Tammela [...]
Archive for the ‘2011’ Category
14 dets
Kai Aareleid “Vene veri”
Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite: Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb. Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi. Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked. Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga. Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa [...]
12 dets
Rachel Ward “Numbers – Time to Run”
Mis: Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas. Head: Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine. Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse [...]
1 dets
Kadri Kõusaar “Alfa”
Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud. Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) [...]
18 nov
Manona Paris “Minu Moskva”
Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva. Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma [...]
15 nov
Mari Järve “Esimene aasta”
Kuidas elada üle maailmalõpp? Kuidas elada edasi, kui kõik lähedased on kaotatud ning elu, nagu me seda tunneme, lakanud toimimast? Geneetik Mari Järve on kirjutanud väga tuumaka raamatu. Raske isegi uskuda, et see on autori esikteos. Erinevalt paljudest uuematest eesti romaanidest on siin kõike parajalt – teemaarendust, inimsuhteid ja dialoogi, mis tõepoolest sobib tegelaste suhu. [...]
11 nov
Scott Westerfeld “Inetud”
Ulmeromaan inetust tüdrukust, ülikontrollitud ühiskonnast ja ootamatust tõest. Teos, mis võiks kujutada meie tuleviku heaoluühiskonda. Selleks, et keegi ei saaks end tunda alaväärse ja inetuna, opereeritakse kõik inimesed 16-aastaseks saades n-ö sundkorras ilusaks. Peategelasel Tallyl on suursündmus koos sellele järgnevate lakkamatute pidude ja muretu eluga käegakatsutavas kauguses. Kuid selgub, et leidub inimesi, kes pole sugugi [...]
8 nov
Bree Despain “Sünge jumalus”
Libahundid, vampiirid ja mormoonid Minul tekkis raamatut “Sünge jumalus” lugedes mõtteline paralleel Stephanie Meyeri Videviku-saagaga ja selle põhjal uudishimulik küsimus – mis värk on mormooni kirjaneitsitel libahuntide ja vampiiridega? Nii Despaini kui Meyeri kirjanduslik haridustee on alguse saanud mormooni-kiriku eraülikoolis loovkirjutamise õppimisega. Kas olid seal õpingute käigus vastavad temaatilised workshop`id? Olen mormonismiga suhteliselt vähe kursis ega [...]
4 nov
Bernhard Schlink “Ettelugeja”
Teise maailmasõja järgne Saksamaa. Teismeline Michael Berg tunneb end äkki tänaval halvasti. Teda aitab üks juhuslikult mööduv võõras naisterahvas. Koju jõudes selgub, et Michael on raskelt haige. Paranemine sarlakitest võtab kuid. Saades taas terveks, otsustab poiss minna tänama teda aidanud naist. Ta aitaja nimeks on Hanna Schmitz. Michael hakkab naisel tihti külas käima. Sellest saab [...]
1 nov
Jaan Undusk “Quevedo”
Draama lugemine Jaan Unduski “Quevedo” on nagu suur värviline õhupall, mis ei lase endast hästi kinni haarata, vaid kipub eest ära veerema. Enamjaolt loen ma näidendeid nagu lühiromaane või jutte, kus on juhtumisi ebaproportsionaalselt suures osas dialoogi. Aga vahel hakkan ka ette kujutama, kuidas loetu laval välja võiks näha. Vanemuise lavastust pole ma näinud, minu [...]
