Gerda Kordemets, Anne Tuuling “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame”" Tänapäev, 2011, 336 lk.
Mullu novembris meie lugemislauale ilmunud teose tutvustuses on kirjas, et elulooraamatus eesti lavastajast ja humoristist Sulev Nõmmikust (11.01.1931–28.07.1992) maalivad autorid legendaarsest Kärna Ärnist värvilise ja elusa portree, kus Nõmmik laseb paista ka neil tahkudel, mis muidu prožektorite valgusvihust kõrvale jäid.
Ja tõepoolest – kui palju me sellest kuulsast ja rahva poolt armastatud mehest siis tegelikult ka teame või omal ajal teadsime? Olles raamatu värskelt läbi lugenud, pean tunnistama, et ikka üsna vähe teadsin. See põlvkond, kes on üles kasvanud 1970-80-tel aastatel, teab ja mäletab Nõmmikut eelkõige „Uduvere vanamehena“, kes astus nimetet rollis üles nii (tema enda kõnepruuki kasutades) „raadiumis“ kui ka „televusseris“. Mulle, kui tollal algklasside lapsele, kes ilmaelust veel vähe taipas, mõjusid need pajatused lihtsalt mõnusa huumorina. Hiljem hakkasid aru saama, et nendesse oli ju alati pikitud tubli annus kriitikat tollase üsnagi nõmeda elukorralduse pihta. Nõmmiku suhtumine nõukogude võimu tuleb muide välja ka tema kirjadest, mida ta 12-aastase poisina saatis Hiiumaalt sugulaste juurest sõjapaost oma tollal juba Tallinnas elanud emale. Neist ühe lõppu on ta kirjutanud lihtsa, kuid väga konkreetse mõtteavalduse – kadu tibladele (lk 32).
Raamatust selgub, et väikese Sulevi lapsepõlv Hiiumaal ei olnud sugugi kerge. Alates sellest, et üles pidi ta kasvama ilma isata. (Kusjuures tema isa isik on siiani ka lähimatele sugulastele teadmata). Juba 12-aastasena pidi Sulev tegema paljusid maatöid, aga ta tegi seda virisemata ja isegi rõõmuga. Näiteks 1943. a. sõjasuvel emale saadetud kirjadest torkab silma, et poiss armastab tööd teha ning suhtub heinateosse, kartulivõttu ja ka muudesse igapäevastesse talutegemistesse rõõmsa huviga (lk 24). Ühes järgmises kirjas tunnistab usin poeg emale, et püüab talutööde kõrvalt iga vaba minuti õppimisele pühendada (lk 28). Õnneks jagus aega ka merel käia ning omavanuste hõimlastega mängida, kuid seda sai teha vaid pühapäeviti. Argipäevadel algas töö juba kella 6-st hommikul. Mulle jäi sellest raamatust mulje, et raske lapsepõlvega Nõmmiku elus edasijõudmise peamine saladus ongi tema suur töökus. Oli see nõnda õpinguaastatel Inglise Kolledžis, Tallinna Mäetehnikumis ja Tallinna Balletikoolis kui ka hilisemal ajal erinevatel tööpostidel „Estonia“ teatris, Eesti Raadios, Eesti Televisioonis või Eesti Filharmoonias.
Teismelise Nõmmiku tegemistest sõjajärgses Tallinnas Kalamajas on ta ise kirja pannud lüürilise alatooniga loo „Poisipõlve pildid“, mis ilmus 1990. aastal ajakirjas „Looming“. Muuhulgas leidub seal paar omapärast seika. Lk 40: „…tatsab üks muldvana mutt ja tal on plekist piimanöu käes, mis tema küll piimaga enam teeb“. 13-aastase poisi jaoks on ilmselt ka 50-aastane muldvana, või kuidas? Ja tõesti – milleks nii vanale inimesele veel piim? Lk 41: „…nüüd lähen juba jalgsi, kott üle öla ja pajuvits peos, kaks lehma tulevad vastu, teretan viisakalt, siin ütlevad köik köigile tere, üks lehmadest raputab pead, ei taha mu tere kuulda…“ Noor Sulev on südantliigutavalt kenasti kirja pannud ka oma esimese armumise loo: „…üks tüdruk tuli mu päevade sisse, küll see oli kole ja ilus… tuli ja sinna ei saanud enam midagi teha… tema silmad olid minu silmade sees…“ (lk 44). Viive Ernesaks on raamatu autoritele öelnud: „Me kõik arvasime, et ta on vembumees ja satiirik, aga tegelikult oma hingelt oli ta lüürik.“ (lk 35)
Kõik me teame Sulev Nõmmikut lisaks Kärna Ärni ehk Uduvere vanamehe rollile ka kolme kultusfilmi – “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” – ning ühe tollase menukaima muusikali „Pipi Pikksukk“ lavastajana, kuid selgub, et oma karjääri alustas ta hoopis elektrikuna ja valgustajana „Estonia“ teatris. Sest Draamastuudio katsetel põrus noor Sulev läbi. Leo Kalmet oli talle seal teatanud: „…nagunii ei saa teist iial näitlejat, teil on niivõrd halb s-täht.“ Hiidlase jonniga noormees püüdis veel sisse saada ka Voldemar Panso juurde, kuid põrus sealgi. Kuna ta õppida tahtis, oli ainuke võimalus minna balletikooli. Kuidas Nõmmikul seal läks ja mis elu edasi tõi, pole mõtet siinkohal ümber jutustada. Kuid on selge, et niivõrd andekas ja töökas mees igasugustele raskustele ja tagasilöökidele vaatamata edu saavutas.
Raamatust leiab ka Nõmmiku populaarsete filmide ja teatrilavastuste sünnilood, mis olid kõike muud kui lihtsad ja loogilised. Mainin siin ära vaid fakti, et „Estonias“ tõi ta publiku ette ligi 30 lavastust, mille rahvas juubeldustega vastu võttis, kuid mille Nõukogude Eesti kriitikud enamasti maatasa tegid. Tõeline rahvakunstnik seda tiitlit ametlikult kunagi ei saanudki…
Kurb on tõdeda ka sellist fakti, et Nõmmiku viimsest ja väga rahvarohkest teekonnast „Estonia“ teatrist Metsakalmistule pole tulevastele põlvkondadele mitte midagi võimalik näidata, sest nagu tema tütar nukralt kirjutab: „Televisioonist polnud kedagi, midagi ei jäädvustatud.“
Minu arvates on autorid selle raamatu sünnitamise juures ära teinud väga tänuväärse töö kogudes kokku Nõmmiku enda kunagised intervjuud ja tema suu läbi meile mällu sööbinud muhedad Kärna Ärni pajatused ning lisades neile Sulev Nõmmiku abikaasa Aili ja tütre Tiia-Mai mälestused, samuti mitmete kolleegide ja sõprade meenutused. Raamatu kahel viimasel leheküljel on kenasti kirjas ka kasutatud allikad, kuid lisada oleks võinud ka isikunimede registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.
Hea lugeja, julgen soovitada – kui Sa muude edasilükkamatute tegemiste kõrvalt vähegi aega leiad, siis loe see Nõmmiku raamat läbi ja Sa saad jälle veidi targemaks ning ma loodan, et ka veel paremaks inimeseks.
Ago Pärtelpoeg
