Danielle Steel “Vanaema Dan”

Steel, Danielle.  Vanaema Dan. / Tlk. Inger Traat. – Ersen, 2000.

   Selle romaani vastu tekkis mul huvi, kui üks lugeja raamatut tagastades ütles, et see oli nii masendav, aga köitev raamat.
   “Vanaema Dan” jutustab  ajaloo kummalistest keerdkäikudest. Danielle Steel meenutab meile üht nukrat tõsiasja, nimelt seda, kui vähe me enamasti teame neist, kes elasid enne meid. Romaani alguses jätab vanaema lapselapsele  mälestusesemeid täis karbi näol päranduse: ootamatu võtme ammu  unustatud imelisse aega, mil vanaema elus valitsesid veel noorus, ilu,  armastus ja unistused.
    Oli 20. sajandi algus, kui üks emata jäänud seitsmeaastane tüdruk astus Peterburi balletikooli madame Markova klassi. Seitsmeteistaastaselt oli Danina Petroskovast saanud kuulus baleriin, keisri ja keisrinna lemmik, keda kutsuti korduvalt oma kitsamasse perekonnaringi külla.
   “Danina elas, hingas, töötas ja eksisteeris üksnes balleti jaoks. Ta oli täiuslik baleriin… Daninale oli ballett tema südameasi, liikumapanev jõud ja see mis tema hinge toitis… Danina jaoks ei eksisteerinud maailmas midagi muud peale balleti… Seetõttu tantsiski ta nõnda oivaliselt.”
   Kuid siis tuli Esimene maailmasõda, üks erakordne mees ja armastus ning kohutavate tagajärgedega õnnetus. See kõik andis Danina elule täiesti teise
suuna ning kui Venemaal puhkes revolutsioon, tsaari perekond hukati, oli Danina sunnitud tegema raske otsuse, mis oleks peaaegu murdnud ta südame, sest maailm tema ümber muutus alatiseks. Romaani viimastel lehekülgedel tunnistab minategelane, Ameerikas sündinud lapselaps :
 ” Mulle oli ta lihtsalt vanaema Dan oma naljakate kübarate ja rulluiskudega, sädelevate silmade ja oivaliste küpsistega… Kuidas võisime mõelda, et see oligi kõik, mis temas leidus, kui temas oli ometigi nii palju enam? Kuidas küll võisin ma arvata, et see tilluke naisterahvas luitunud mustas kleidis on sama isik, kes ta oli nooruses? Miks me arvame, et vanad inimesed on alati olnud vanad? Miks ei osanud ma teda ette kujutada punases hermeliinnahkadega ääristatud sametkleidis või varvaskingades keisrile “Luikede järve” tantsimas? Kõik saladused oli ta pidanud endale… Ainus asi, mida nüüd kahetsen, on see, et tundsin teda tema eluajal nii pealiskaudselt, et teadsin nii
vähe tema minevikust.”
  Sobiv lugemisvara neile, kellele meeldivad armastusromaanid, kus  peale
armastuse on ka midagi muud  ning “magusast” armastusest on asi kaugel.

Hele-Kaja Mäesepp

Charles Frazier “Kolmteist kuud”

Frazier, Charles  Kolmteist kuud / tõlkinud Tiina Tiiman .-  Tallinn : Eesti Raamat, 2009 .- 350 lk.

Raamat ajast ja ajaloost, elust ja armastusest, juhusest ja saatusest, mälust ja mälestustest, kommetest ja kohanemisest, ettevõtlikkusest ja ideedest, edust ja läbipõrumisest, poliitikast ja kauplemisest, sõjast ja rahust, jahist ja juttudest, aga ennekõike maast ja inimestest. Raamat on pilguheit 19. sajandi Ameerikale läbi tšerokiide lapsendatud poisi pika ja kireva elu. Üle hulga aja tekkis mul tahtmine raamatust tsitaate välja kirjutada.

“Karu uskus, et kui me teeme maailmast enda ümber elamiseks parema paiga, siis meie sisemine olemus ei saa sinna midagi parata, vaid peab ühes tulema ja me saame ise ka paremaks.”

“Igasuguseid lugusid saab rääkida pimeduse ja koidiku vahel.”

“Ei ajalugu ega ajakirjandus ega vorstitegu ole meeldiv. Aga siin see lugu on ja võtke seda, kuidas ise tahate.”

“Kirjapanek kinnitab toimunu paigale sama kindlalt nagu lõgismao naha, mis on kehalt eemaldatud ja sirgeks tõmmatud ning küüniseinmale tõmmatud. Lame ja liikumatu ja kahjutu. Kõik kirjutatu jäädvustab hetkelise mõtteliini, nagu oleks see lõplik.”

“Igas tõlkes puudub miski. Mõnes puudub peaegu kõik. Iroonia. Kaudsus. Keerukad metafoorid. Tõsise näoga tehtud naljad. Allasurutud viha. Inimlik mõõde.”

“Kas inimese kohta võib öelda, et ta on ellu jäänud, kui ta lõpuks ei tunne ära isegi ennast ega oma uut elu ega kodumaad. Kas ta lahustub nagu veretilk piimaämbris, või püsib nagu väike kivike, mis on heidetud kiirevoolulisse jõkke?”

“Ärevust tekitab tegelikult se, kuidas kõik maailma rattad – päevad ja ööd, kolmteist kuud, neli aastaaega ja suur aastaring ise – hakkavad keerlema aina kiiremini ja kiiremini, mida lähemale me öömajale jõuame.”

“Kui sa oled mägedes mõnda aega üksinda – ikka palju päevi, ja see aitab, kui sa paastud – , väsib mets olemast sinu suhtes ettevaatlik. Loomade vaimud ilmutavad ennast sulle ilma eelarvamuseta sinu inimeseks olemise suhtes.”

Pealkiri “Kolmteist kuud” on tähistamaks indiaani ajaarvamist, mille kohaselt on aastas kolmteist kuud. Raamatu aluseks on mõneti William Holland Thomase  elukäik. Autor on lubanud endale ajaloolise tõega üsna vabalt ümberkäimist, kuid pakub raamatu lõpus asjast huvitatuile väikese bilbliograafia edasilugemiseks. Mõned lingid lisaks:   Tšerokii muuseum , Tšerokii kultuuripärandi keskus ,   tšerokiid ,    lühiülevaade tšerokiide ajaloost  ,  tšerokii tähestik.

Tiina Sulg

Sügisluule ilu ja valu

Inspireeriv loodus, see imeline kooslus oma mitmekesisuses rikastab ja täiustab me elu! Kui palju leiutusi ja avastusi teaduse-tehnika vallas põhinevad ammendamatu looduse ideede ja materjalide pagasil. Ehk teisisõnu, kui palju vaesem oleks me elukvaliteet jättes välja kõik looduse poolt inspireeritu. Ja kui palju kogemisrõõmu oleks tundmata ilma me endi osaluseta selles mõõtmatus loomeprotsessis. Kui palju kunstiloomingut oleks  sündimata ilma looduse ilu ja võlu originaalsuseta. Kui palju vaimuvara oleks üles tähendamata ilma looduse sütitatud kujutlusvõimest, fantaasiast, tunderikkusest. Jah, milline rikkus on inimeste hallata ja järjest süvitsi vallata!
Suure tänutundega pean loodust imetluse vääriliseks ja üheks rõõmuanni allikaks! Jagatud rõõm on topelt rõõm! Rõõm ise jagada ja osa saada teiste jagatust! Köitev on lugeda luuleridu, kuhu loomeinimesed on valanud looduseilu väljenduse.
Kuna aastaajaringis on järjekord sügise käes, siis sooviksin kirjeldada oma mõtteid, tähelepanekuid sügisluuletustest. Julgeksin öelda, et sügisvärssidesse on valdavalt sissepõimitud nukrus ja tusk. On justkui toimunud hüpe novembrisse. Sügises nähakse kui suve surmavat vaenlast, kes oma külma ja kõledusega peletab soojuse ja valguse ning oma halli katva rüüga kaotab roheluse lopsakuse ja kaharuse. Ju talve härmalõngade ilu, kevade kaunis ärkamine-rõkkamine, suve õitsemine on peitnud luuletaja hingevalu kaugele südame soppidesse. Nüüd sügiskurbuses tuleb kutsuvalt ja hinge lahtikoorivalt esile kogu sinna kogunenud valu. Toimub solidaarne samastumine.
Sügisega tajutakse ehk enim ka aja kulgu, inimelu lühidust, et üks aastaring on jälle lahkumas minevikku.
Väheldaselt on tähelepanu väärinud septembri, oktoobri kaunid etteasted, mil vahtrapuud oma leekivas toreduses pakuvad ehedat silmailu; dalmaatsiamustriliste kaskede kolletav pidulikkus kui võlvitud sammassaalide kuldne sära; vihmaveeloigud laternavalguse paistuses, kus veest läikivad kirjud lehed suuril silmil vastu vaatavad; siiliokkalisest kestast välja piiluvad kastanid, kus üllatusena võib peidus olla koguni kolm kastanimuna ja kesta avanedes moodustub sellest kooslusest lilleõit meenutav kaunidus; pilvitus sügavsinises taevapõhjas helkivad tähed kui litrid meisterlikus näputöö tikandis jne.
Nimetaksin sügise märksõnana värvide külluse. Seega on läbimurdvaks vastukaaluks heameel lugeda luuleridu, kus peegeldub tahe ja soov märgata ja imetleda ning paberile kirja panna ka sügise teist nägu, ta ilmekat olemust ja tegu. Öeldu kroonitakse detailrohkesse iluharmooniasse, nii et loetu kangastub täies hiilguses vaimusilma ette! Näitena väljalõige Venda Sõelsepa luuletusest “Sügis sõidab”.

Pillab helde käega värve –
tal on maitset, ilumeelt.
Kauneid, värvirõõmsaid pilte
võid sa leida tema teelt.

Metsas igal puul on seljas
ise tooni sügiskleit –
punakollas tütarlapsed,
tumepruunis vanaeit.

Aga org on laiguline,
paiguti kui lilla tint.
Keset seda rõõmsat maali,
Lookleb läikiv ojalint.

Hingesoe on lugeda kui luuletust läbib lihtne tänu olemasoleva eest. Näiteks Juhan Liivi “Sügisene kodu”.

Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on
siin olgu suur või väikene –
kõik vanad sõbrad on.

Siin kaerapõld, siin kartulid,
siin vana, tuttav tee.
Koer jookseb õue väraval,
kask varjab oja vee.

Siin väljad nõnda seljakad,
ja armas päikse läik;
siin väljad nõnda viljakad
hää kraavi kaldal käik!

Siin olen nõnda vaene ma
ja nõnda rikas ka:
mu tutvad kõik on minuga
ja mina nendega.

Väikesest leiust puhkev rõõmustus on Mart Raua luultuses “Sügis”.

Tulime seekord nii sügisel hilja –
millest rõõmu võiks leida su meel?
Mets juba raagus. Ei õit ega vilja.
Külm juba konaraid kahutab teel.

Vaikides nukrust me varjame endas.
Siis aga – kes seda arvata võis! -
härmatand pihlaka oksale lendas
leevike –
               lumiste latvade õis…

Oskus näha ilu jätkuvust allesjäänus. Näitena katke Ellen Niidu luuletusest “Pihlakas”.

Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.

Igihaljas ustavus armsalt omakssaanule: Katre Ligi “On sügisel viinamarjad…”.

On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.

Neis teistes on sügispäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.

Tähelepanu suunav on Katre Ligi “Tuhm ja mahe sügisene…”.

Hakkab sadama või mitte
mõtled minnes inimene
peatu see on taevavalgus
tuhm ja mahe sügisene.

Kui novembriks on see ilukehastus taandunud ilmuvad sügise ehk varjatumad varud. Leherüüd kaotanud puud näitavad oma välimust uuel moel. Esile tuleb võra kuju kaunidus, okste võrgustiku sitkus ja nõtkus. Vaimusilmas kujutades propelleriga õhus tiirlevat Karlsson Katuselt, kes väikese töömasinaga võrale ümarat või vibajat ilmet vormib. Ja vihmasadu loob imelise vaatepildi – piisad kui reastunud ja läikima poleeritud pärlid moodustudes säravaks naeratuseks. Kollase-rohe-hallika samblaga ehitud soonelised, siledad ja karedad tüved. Kahlav kõndimine maadkatval lehevaibal ja neile langeva vihma tippiv helimuusika jne.
Nõnda jätkuvalt on kogu loodu täis rohket iluharmooniat põimitult kõrgtasemelise kavandatusega, luues võimaluse väljendada oma kiitust, tänu, rõõmu ja imetlust!

Auli Käsik

Helga Nõu

 “Helga Nõu teema- ja vormiuuenduslikus, psühholoogiliselt täpses proosas
on oluline juhuslikkuse, tõelisuse piiride ja pagulaste identiteediprobleemide vaatlus.
Ta emotsionaalselt pingestatud teosed kasutavad kompositsioonis eri vaatepunkte
ja stiililaade filmilikus käsitluses.”
 (Mart Orav)

Helga Nõu (neiuna Raukas) sündis 22. septembril 1934 Tartus metsainspektorist isa Aleksander Friedrich Raukase ja käsitööõpetajast ema Elsa Raukase esiklapsena. Pere elas Kohtlas, Tallinnas ja Pärnus ning põgenes Rootsi septembris 1944. Alates 1957. aastast on Helga Nõu kodu Uppsalas, 2000. aastast peale veedab ta osa aastast ka Tallinna kodus.

Helga Nõu õppis 1955-1957 Stockholmis seminaris, lõpetas selle keskastme algkooliõpetaja kutsega ja töötas erinevates koolides õpetajana kuni 2000. aastani.

Õpetamise, kirjutamise ja maalimise kõrvalt on Helga Nõu kogu oma elu osalenud mitmesuguste seltside, näiteks Välismaise Eesti Kirjanike Liidu, Eesti PEN klubi ja Uppsala Eesti Seltsi töös, sealhulgas ka juhatustes.

Rootsi Kirjanike Liidu liige 1977-1997.
Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1992. aastast.
Eesti Kirjanduse Seltsi liige alates 2000. aastast.
 
Auhindu:
Eesti Kultuuri Koondise auhind 1968
Lauri nim. noorsookirjanduse auhind 1983
Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhind 1983
Autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Abielus kirjanik Enn Nõuga alates 29.12.1957.
Kolm last: Laine Strömgren (s. Nõu, 1960), Heino Nõu (1961) ja Liia Nõu (1965) ning 6 lapselast.

Esikromaan “Kass sööb rohtu” (Lund 1965, 2. tr Tln 1991) kujutab Rootsi eesti üliõpilaste ebakindlusest ja pagulaste vanema põlvkonna sentimentaal-fanaatilise eestluse mõjust lähtunud identiteedi kriisi, romaan kutsus esile konservatiivse lugejaskonna eitavaid hinnanguid.

Romaanilise kompositsiooniga novellikogu “Kord kolmapäeval” (Lund 1967, 2. tr Tln 1993) keskmes on suurlinlikus üksinduses ja akommunikatiivsuses enda ja ümbrusega konfliktsete inimeste närvlevad, osalt alateadvuslikud unistused ja kujutlused.

Kaks väiksematele lastele mõeldud raamatut “Oi, oi, oi – mis juhtus?” (Lund 1967) ja noorema kooliea kriminaaljutt “Ruuduline röövel” (Lund 1965, 2. tr Tln 1990) paistavad silma elava fabuleerimise poolest, eriti viimane, mis põhineb lapse ettekujutusel röövlist ja selle jälitamisest ning on samal ajal kriminaalromaani paroodia.
    
Romaanis “Tiiger, tiiger” (Lund 1969, 2. tr Tln 1990) on lähimineviku mälestusist, usaldamatusele ja kahtlustele tuginevast süsteemist tulenevad hirmud ja teod määravaks pagulaseestlaste kahe generatsiooni suhetele.  Teos pälvis
Henrik Visnapuu nimelise Eesti Kirjandusliku Fondi auhinna 1971.a

Probleemromaan “Paha poiss” (Lund 1973, 2. tr Tln 1990) vaagib abordist lähtudes elu erinevatele hävitamisviisidele antavaid moraalseid hinnanguid ning inimese vaba tahte avaldumise ja vastutuse võimalikkust.

Kodumaalt põgenemise motiiv võimendub allegoorilises näidendis “Põgenejad“ (Mana 1978-1979), mis pälvis väliseesti näidendivõistlusel Eestis 1990.a Virumaa Fondi ja Rakvere Teatri auhinna.

Teismeliste vaatekohalt kirjutatud noorsooromaan “Pea suu!” (Stockholm 1983, 2. tr Tln 1994) kirjeldab ühe klassi õpilaste heitlusi üleminekul laste maailmast täiskasvanute hulka. Teos pälvis Eesti Kultuurifondi juures Ühendriikides tegutseva Lauri nimelise noorsookirjanduse auhindamise fondi auhinna 1983. a 

Õpikutes “Uus lugemik 1” (Stockholm 1983) ja “Uus lugemik 2” (Stockholm 1990) seotakse osavalt ajalugu ja kaasaeg. Juba raamatute kaanepildid ja illustratsioonid, mis pärinevad samuti Helga Nõult (2. osas ka tütar Lainelt), on selles suhtes iseloomulikud.

Spiooniromaanina kirjutatud “Inimvaresed” (Stockholm 1993, 2. tr Tln 1994) uurib selgeks rääkimata minevikust tekkivat jälitamishirmu ning osutab sellest vabanemise võimalustele.

“Estonia” katastroofist ajendatud romaan “Hundi silmas” (Tartu 1999) on üles ehitatud libahundi motiivile ja jälgib paguluses üles kasvanud eestlanna identiteedi otsinguid, trotslikku kohanematust heaoluühiskonnaga ning põlvkondadevahelisi konflikte. Ajaliselt ulatub teos tagasivaadetest põgenikelaagrisse kuni Eesti vabanemiseni. Romaani kollaažlikku kompositsiooni kannab kirjanduslike vihjete läbipõimitus ning põhjuslikkuse ja saatuslikkuse ahel.

“Tõmba uttu!” (Tallinn 2001) keskendub eesti koolilaste külaskäigule Rootsi sõpruskooli, peale teismeliste tegelaste tundeelu käsitletakse ka sajandivahetuse Eesti noorte tõsiseid probleeme nagu narkomaania ja vanemate töötus. Jutustus on põnev ja optimistlik.

“Kuues sõrm” (Tallinn 2003) on lugu teekonnast, mille jooksul peategelane elab läbi rea ohtlikke olukordi ja hakkab seejärel teisi inimesi ja oma varasemaid hoiakuid teistmoodi nägema või ümber hindama. Raamatu tegevus toimub mitmel tasandil ja tegelased ei satu ainult maapealse kurjuse küüsi, vaid sekkuvat näib ka ülemeeleline kurjus.

“Ood lastud rebasele” (Tallinn 2006) vastandab ateistlikku ja religioosset lähenemist elule. Seal põimub sümboolne igapäevasega ja näiliselt harilik elu lõikub imepäraste sündmustega. Piiblit tundmata võib nii mõnigi raamatus kasutamist leidnud motiiv arusaamatuks jääda. Kirjutamisstiil on lihtne ja reportaažlik.

“Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas” (Tartu 2008) on ühtaegu austav kummardus igihaljale Lutsule, intertekstuaalne mäng ja kurb-naljakas noore inimese kasvamise lugu. Lutsult laenatud on siiski vaid mõned situatsioonid, mõned üldinimlikud karakterid: Arno, Teele, Toots. Romaan on hästi jälgitava tegevusega, mänguline ja arusaadava, kuid mitte pealetükkiva sõnumiga: usu oma silmi, kahtle, mõtle ning armasta inimesi vaatamata nende puudustele.

Noorteromaani “Appi!” (Tartu 2008) teksti on põimitud nii teaduslikke uurimistulemusi kui fantastikat, noorte hingeelu on käsitletud veenvalt, intiimsuhteid skandinaavialiku avameelsuse ja otsekohesusega. Süžee on põnev ja seikluslik, ehk saab appi hüüdmist väärivat liigagi palju. Sotsiaal-pedagoogiline rõhuasetus on läbinähtav.

Helga Nõu uusim teos  “Elu täis üllatusi : Helga Nõu 75: maale ja mõtteid 1956-2009 : segiläbi, nagu mõtted ikka tulevad” (Tartu 2009) on kaunis raamat, mille pealkiri ütleb kõik selle kohta, mis “sealt seest leida on”.

Helga Nõu teema- ja vormiuuenduslikus, psühholoogiliselt täpses proosas on oluline juhuslikkuse, tõelisuse piiride ja pagulaste identiteediprobleemide vaatlus.

Helga Nõu on tõlkinud eesti keelde Astrid Lindgreni lasteraamatud “Vaata, Madicken, lund sajab!“ (Stockholm 1984), “Kui väike Ida tahtis teha vempu“ ja “Mina tahan ka koolis käia“ (Stockholm 1985) ning Kerstin Thorvalli raamatu “Õhtujutud Andresest, varsti 4“  (Stockholm 1985) ja rootsi keelde oma isa Aleksander Raukase mälestused “Reisimärkmeid ühe ränduri elust” (“Reseanteckningar ur en vandringsmans liv“) ning oma novelle. Helga Nõu loomingut on veel tõlgitud soome, läti ja vene keelde.

Helga Nõu on kirjutanud sadu artikleid nii rootsi kui eesti ajakirjandusele ning esinenud paljudel kohtumistel lugejatega mõlemas riigis.

Helga Nõu on joonistanud kõigi enda ja Enn Nõu raamatute kaaneillustratsioonid, välja arvatud Enn Nõu “Koeratapja“, ning illustreerinud oma lasteraamatud. “Pea suu!“ ja “Uus lugemik 2“ on illustreeritud koos tütre Lainega. Helga Nõu on esinenud paljudel maalinäitustel, neist regulaarselt kolme-nelja maaliga kunstinäitusel Gottsunda “Vårsalong“ alates 1989. aastast. Personaalnäitused Tartu Linnaraamatukogus, Tartu Ülikooli Raamatukogus, Põlva Keskraamatukogus, Läänemaa Keskraamatukogus 1999 ja Rakvere teatris 1999-2000.

Kaja Kleimann
 
Kasutatud on Mart Orava, Reet Krusteni, Rutt Hinrikuse, Kärt Hellerma ja Elo Lindsalu kirjutatut.

Eesti “naistekas” – oma ja hää. Kas ikka on???

Originaalnaistekaid on viimasel ajal hakanud vorpima väga paljud naisterahvad. Kuna olen püüdnud ikka debütantide loomingule kasvõi kiirpilke heita, siis alljärgnevad on paraku mõned kehvemapoolsemad lugemiselamused, mis kõlagu pigem lugemishoiatuse kui soovitusena.
Teema sissejuhatuseks alustan aga ühe pisut vanema raamatuga, mille autoriks pseudonüümi järgi võib olla mees.

Keith Aimre “Ilus Babyss ehk Seitse ja pool”

Olles juba mõnda aega sihikule võtnud eesti autorite „naistekad“, haarasin otsekohe peale saabumist  aastal 2003 oma lugemislauale ka Keith  Aimre raamatu „Ilus Babyss“, mida kirjastuse esindaja oli meile telefonipakkumises reklaaminud kui naisteromaani. Kuna raamat ei ole eriti mahukas – 152 lk. eriliselt laia reavahe ja suure šriftiga teksti – oli ajakulu läbilugemisel õnneks väike. Õnneks sellepärast, et minu meelest võib ka seda üllitist  kirjanduseks nimetada vä-ä-ä-ga tinglikult.
 Lugemise käigus tuli peale tunne, et loen mingi kirjutamisroboti poolt kokkumiksitud teksti, kus algprogrammi on sisse antud neljasuunalised märksõnad: tuntumate maailma moekunstnike nimed (baseeruda satelliittelevisiooni programmile FTV ehk Fashion Television), seksuaalfantaasiate kirjeldused (baseeruvad vastavateemalistele aimeraamatutele), kaasaja noorte släng koos rohkete anglitsismidega ja meelahutusäri popikoonide nimedega (baseeruvad põhiliselt „rullnokkade“ sõnavarale ja „kollasele“ ajakirjandusele) ning suhteliselt kohmakalt ja poeetilise sädemeta tõlgitud tsitaadid Rimbaud` luulest (baseeruvad väidetavalt autori Ameerikas tehtud näpuharjutustele, mis ta enda arvates pidid olema mõjusamad kui Lauri Leesil). Muljet robotautorist süvendab veel tagakaanel olev autori näopilt – meenutab kangesti fotoroboti pilte tagaotsitavatest kurjategijatest (joonise autor Helena Uri). On see taotluslik ?
Moto raamatu avaleheküljel on üsnagi pretensioonikas: „Ei ole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud“ See nagu ühtaegu vabandaks tulevase lugeja ees ilmselt kirjeldatud seksuaalfantaasiate pärast ning teisalt püüaks anda märku – juhuks kui lugeja seda ise ei peaks taipama – , et tegu on ikkagi hästi kirjutatud raamatuga, sest milline autor siis tahtlikult halvasti kirjutab. Ja tõesti, vaatamata minu ülaltoodud üldisele karmile hinnangule, võttis mõni koht muigama ka, seda just oma sõnamängulisest küljest nagu  „…olulise aksesseuaarina on ta käte ümber Richmondi käevõrud – millest üks kandis sõnumit R.I.C.H. ja teine B.I.T.C.H.“ ning ülepaisutatud situatsioonikoomika tõttu: peategelase küsimuse peale, et miks tema poolt röövkallaletungist päästetud Babyss järgmisel päeval peale toibumist alasti ringi käib, vastab neiu „Mul pole midagi selga panna …Kaks päeva samad riided? Hull oled vä?“.
Saab näha, kas debüüdile järgneb noorelt mehelt (või kes iganes selle pseudonüümi taga peitub, kuna uuriv ajakirjandus ei ole seda veel välja uurinud) veel midagi, mis näitaks tema kirjanduslikku arengut või jääbki see pelgalt kommertslik katsetus ainsaks.
Huvipakkuvat lisalugemist raamatu kohta võib leida netist aadressidel:
http://kirjastuskentaur.ee/raave.htm
http://www.epl.ee/artikkel/247950

Adena Sepp “Saatuslikud jõulud”

Peategelane Agne on hilistes 30.-dates maaraamatukoguhoidja. Ta abielu on end ammendanud nii temale kui kaasale. Mees Tõnu loob uued suhted eksnaisega. Naisele saadetakse nagu taevakingitusena (jõulude ajal!) ideaalmees Harry. Edasi läheb süžeeliin täie rauaga Barbara Cartland ja Co “naistekate” stiilis. Keelekasutus ja karakterite loogika on olematu. Nt. Uno Kaupmees 30.- 40.-aastaste põlvkonna lemmiklauljana on üsnagi küsitav. Siit minu  võibolla küll  meelevaldne järeldus, et raamatu autor on kaugelt vanem  (kas ealt või maitseeelistustelt nii umbes  Milvi Lembe põlvkonda kuuluv) ja kirjutab ennast või kedagi lähituttavat prototüübina kasutades, mis on mitteprofessionaalsete debütantide puhul tüüpiline.
Tekstis on palju keeleapse ja suisa hulle kirjavigu, kuna kirjastus Tormikiri ei kasuta keeletoimetajat.

Siiri Laidla “Lihtne lugu ehk Senta suvepuhkus”

Seni lasteraamatuid kirjutanud autori esikromaanis on peategelane 50-ndates  “harju keskmine” argirutiinis Senta – ülekaaluline ja ületöötanud. Arvata võib, et autor kirjutab Senta lugusid veel järgedena, sest lõpus ilmub naise teele ootamatult “prints valgel hobusel” – luulelemb huvitav meesterahvas, kelle tegelaskuju jääb siin raamatus lahti seletamata.
Raamatu eeskujuna paistavad läbi jällegi odavad tõlkenaistekad ja hr. Tohvri looming. See on adresseeritud elus muserdatud ja kibestunud naisinimestele, kes siit ehk peategelasega enese samastamisel äratundmisrõõmu leiavad.
Õnneks on autori sõnaseadmisoskus talutaval tasemel.

Saale Väester “Miks me läbi ei saa?”

Kui raamatu tagakaane infot uskuda, on autor kõrgharidusega noor naine, kes kasutab ennast peakangelanna  prototüübina ja püüab oma untsuläinud suhteloo valada ilukirjanduslikku päevikuvormi. Selle läbilugemine annab pealkirjas tõstatatud küsimusele vastuse küll. Naine, kes halab mehe vägivaldsuse üle, on seda eelkõige ise nii sõnas kui teos. Siia sobiks ilusti vanasõnad palgist enese silmas või kahest kõvast kivist, kuigi tekstiga on visalt püütud edastada sõnumit “kõik mehed on sead”.
Igal juhul jäi minule peale raamatu läbilugemist üsnagi  halb maik suhu. Ja sellise peakangelanna-tüüpi inimesega väldiksin ma reaalses elus küll suhtlemist.
Keelekasutus on mannetu ja ilukirjandusest on raamat kaugel.
Autori teist romaanina reklaamitud üllitist, raamatut “Mõtle positiivselt” (mis pealkiri! – nagu  “näpatud” eneseabikirjandusest), ma igatahes enam lugema ei hakanud. Kui keegi on sellest  positiivse elamuse saanud, palun kommenteerigu.
Elektronkataloogi  ESTER abil tuvastasin, et Saale Väester on terve kuhja näputöö-alaste raamatute tõlkija kirjastuses Tormikiri. Neist raamatuist on ehk rohkem tulu.

Ülli Tõnissoo

Jelena Skulskaja „„Armastus“…“

Скульская, Елена   “Любовь” и другие рассказы о любви .- Tallinn : Meie Raamat, 2008 .- 368 lk.

Kogumikus on lühikesed jutustused ja esseed. Intelligentsed, melanhoolsed, avameelsed, ilusa sõnakasutusega lood.
Esseede aineseks on näit. Roman Viktjuk, Edvard Radzindski, Sergei Dovlatov, Andrei Voznessenki, Jaan Kross, Lennat Meri.

 
Reedel, 26. septembril oli Jelena Skulskaja külas meie raamatukogus. Mõned katked küsimustest-vastustest.

Kellena te iseennast tunnete? Olete te luuletaja, esseist, kirjandusteadlane, ajakirjanik?

Eelkõige luuletaja. Kõik muu on loomulik kaasnähtus.

Kellele te kirjutate?

Iseendale. Et saaks ära öelda südamel oleva ja kirjutada sellest, mis mulle antud hetkel oluline on. Ja et pärast poleks piinlik enda kirjutatut lugeda.

Kuidas te iseloomustate tänast kirjanduspilti?

Praegu tundub, et on liiga palju kirjanikke. Nii näiteks on Kirjanike Liidus pea kaks korda rohkem liikmeid  kui 20 aastat tagasi. Kirjutada tahtmine ei taga aga alati kvaliteeti.
Üks põhjus on, et elu on läinud kuidagi kergemaks. Kui on kergem kirjutada, siis on raskem anda  kirjandusele kaalu. Looming ei tohiks olla mugav.
Luule on natuke paremas seisus kui proosa. Proosas on aga praegu esseeaeg. Suuri romaane praegune aeg ei soosi.

Milliseid kirjanikke te eriti hindate?

On kirjanikud saatusest ja kirjanikud juhuse tõttu. Näiteks Võssotski ja Dovlatov olid kirjanikud suure tähega.

Te tundsite Dovlatovit?

Olen sellest piisavalt palju kirjutanud, huvi korral osaab seda lugeda ka kogumikust “Armastus…”. Ka olin ma lähedalt seotud Dovlatovist tehtud lavastusega. See teema on minu jaoks ammendunud.

Lemmik eesti kirjanike hulgast?

Juhan Viiding. Loen teda meelsasti ja olen ka tõlkinud.

Jelena Skulskaja luges ka oma loomingut, nii proosat kui luulet. Katket tema esseest eesti keeles on võimalik lugeda siit ja tema jutte vene keeles siit.

Nadežda Gerjak

Kris Moor “Homefucking is killing prostitution”

Kris Moori  ”Homefucking is killing prostitution” on suhteid käsitlev näidend, mida justkui esitati Von Krahlis, kuid mis päädis kultuurilise ivaga tüngaga ehk teatri säästurežiimi etenduseta esitlusega  kultuuri eelarve kärpimise valguses, on jõudnud hoopis raamatuna kaante vahele ja kättesaadav ka Tartu Linnaraamatukogus. Tekst vaheldub fotodega – väga ilusa kujundusega ja ebatraditsioonilise formaadiga raamat, mis näib fotoalbumina – tekst ja pilt kõrvuti lehekülgedel fotoalbumi paberile trükituna. Raamat algab fotodega tegelastest ja nende kehastajatest – nagu teatrikavad.

Et raamat pole tavaline näidendiraamat, siis puudub tegelase nimi teksti ees, mis ehk paneb pisut rohkem kaasa mõtlema -  kes kõrvaloleval pildil mida ütleb. Keelekasutuses on  tugevaid mõjutusi e-kirjade, blogide ja  suhtlusportaalide keelest, nt. kle (kuule) jms, osa tekste justkui olekski laenatud jututubadest ja osa blogidest mahakirjutatud…
Näidend viitab ka pisut Von Krahlis lavastatud Jelinekile  – osalised on samad, kes mängisid Jelineki “Noras”, kangelanna nimi ka. Nii et kokkuvõttes üsna sünergiline kirjandusteos. Kas tulevikukirjanduse uus vorm? Või siiski ainult teatri ninanips kultuuripoliitikutele?
Näidendi autor(id?) peitub varjunime all, mis on sarnane ühe kodumaise seebiseriaali tegelase nimega.

Meedias ilmunud vastukajasid ja lisamaterjali raamatu kohta leiate Kris Moori kodulehelt  http://www.krismoor.com/ ja blogidest. Kõige naljakam ühes kohalikus ajalehes ilmunud arvustus, kus kirjutaja kirjutab justkui olekski näinud laval seda olematut lavastust! Meenutab anekdooti K.A. Hindreyst, kes ka kirjutas arvustuse esietendusele, mis jäi ära – vahel ajalugu kordub !

Blogi: http://simulaakrum.blogspot.com/

Ülli Tõnissoo

Aravind Adiga “The White Tiger”

India päritolu kirjaniku Aravind Adiga raamat “The White Tiger” sattus minu kätte puhtjuhuslikult, ei ole ma seni järjekindlalt Bookeri auhinna võitnud raamatuid lugenud ega teadnud ka kirjaniku tausta. Raamatu läbi lugenud, saan vaid öelda, et olen lummatud.

Võib-olla on see mingi ajaline märk, et India on kultuuris (vähemalt briti omas) oluliseks märksõnaks saanud – võitis ju ka indiateemaline film “Rentslimiljonär” mitmeid Oscareid sel aastal  – , aga võib-olla on tegu puhtalt kokkusattumusega.

Äärmuslik vaesus ja usule orienteeritus ja hariduse puudumine ja isiksuse alatähtsustamine – kõik see sobib osaliselt minu pilti Indiast. Aravind Adiga toob sinna juurde isiksuse mõõtme. Mõtted, uskumused ja arvamused. Iseküsimus, kas tegemist on eurooplase või indialase nägemusega.

Lühidalt seletades on “The White Tiger” lugu, mille peakangelaseks on nupukas noormees, kel õnnestub kõigest hoolimata oma sünnipärasest madalast kastist välja rabeleda. Oma eluloo või siis eduloo edastab ta kirjavormis, adressaadiks Hiina peaminister, kes plaanib Indiat külastada ja keda huvitavat just tõde India kohta ning India ettevõtjate edulood. Aga isegi lugu ei olnud niivõrd see, mis mind lummas. Vaid nn detailid. Detailid India ühiskonnast, inimestest, suhetest. Jällegi iseküsimus, kas võtta fiktsiooni reaalsusena.

Kütkestav on ka vahetu suhtlemine lugejaga ja soojus. See viimane ei kao isegi siis kui peategelase teod muutuvad koletislikeks. Loo traagika lihtsalt sulab iroonias ja puhtas lootuses.

Toon mõned näited detailidest:

“… And our nation, though it has no drinking water, electricity, sewage system, public transportation, sense of hygiene, discipline, courtesy, or punctuality, does have entrepreneurs. Thousands and thousands of them. Especially in the field of technology. And these entrepreneurs—we entrepreneurs—have set up all these
outsourcing companies that virtually run America now.”

“…and also in the belief that the future of the world lies with the yellow man and the brown man now that our erstwhile master, the white-skinned man, has wasted himself through buggery, cell phone usage, and drug abuse…”

“I wonder if the Buddha walked through Laxmangarh—some people say he did. My own feeling is that he ran through it—as fast as he could—and got to the other side—and never looked back!”

Ja veel: raamat “The White Tiger” edestab mu isiklikus edetabelis filmi “Rentslimiljonär”, sest selles puudub romantiline imalus.

Annika Hramov

Philippe Delerm “Väikesed naudingud”

Prantsuse kirjanik Philippe Delerm sündis Auvers-sur-Oises 1950. aastal. Ta töötas Normandias kirjandusõpetajana 2007. aastani, mil otsustas pühenduda täielikult kirjutamisele. Esimesed käsikirjad saatis ta kirjastusse 1976. aastal, kuid need lükati tagasi. Tähelepanu äratas ta oma kirjatöödega 1983. aastal, kuid tõeline menu tabas Delermi alles 1997. aastal lühijuttude kogumikuga “Väikesed naudingud”.

“Kas te olete tundnud, kuidas lõhnab ilusal suvepäeval värskelt niidetud rohi, või astunud juulikuise palava päikese käest heinaküüni varju ja hinganud sisse heinalõhna? Kas olete tulnud kelgutamast või lumesõda pidamast, astunud sooja tuppa, põsed punased, kinnaste küljes lumetükid, ja soojendanud ennast vastu kuumavat pliidimüüri? On teil ehk meeles mõni kord, kui olete raamatupoest koju jõudnud, võtnud uue raamatu kotist välja ja nuusutanud värskete lehtede lõhna? Küllap on ka juhtunud, et nihelete kannatamatult köögilaua ääres ja opotate, millal ometi vanaema pannkoogid valmis saab. Kas olete mõelnud, et kõike seda ja veel palju-palju muud elab inimene läbi iga päev, ilma et seda õieti tähelegi paneks? Philippe Delerm oskab pisikesi asju märgata ja need hiljem raamatusse kirja panna.”

Nõnda kirjeldab raamatut selle järelsõnas tõlkija Indrek Koff, millega jääb üle vaid nõustuda. Philippe Delerm kirjutab elu pisiasjadest meie ümber, mis ongi Elu Ise. Ta maalib pildi, milles kõik on elav – Sa näed värve, tunned lõhnu, sa oled pildi sees. Kõik, mida otsid, on su ümber juba ammu olemas, ainult vaata ja sa näed.

Katkend naudingust…

Õunte lõhn

… õunte lõhn on midagi enamat kui lihtsalt minevik. Te mõtlete olnule, sest tunnete toda tugevat, kõikehõlmavat lõhna, mis toob meelde kopitanud keldri või hämara pööningu. Aga seda peab läbi elama, sellest kinni hoidma siinsamas paigas, püstijalu. Seljataha on jäänud kõrge rohi ja niiske õunaaed. Ees hõljub aga mingi soe hingus, mis annab ennast kätte ainult hämaras. Lõhn on mähkinud endasse kõik ruunid ja punased toonid, lisanud natuke erkrohelist. Lõhn toob välja ka õunakoore õrnuse ja vaevutajutava kareduse. Huuled kuivad, teate juba, et seda janu ei saa kustutada. Kui lööksite hambad õuna valgesse ihusse, ei juhtuks mitte midagi. Te peaksite muutuma oktoobrikuuks, muldpõrandaks, keldrivõlviks, vihmaks, ootuseks. Õunte lõhn on valus. See kannab endas tugevamat elu, aeglust, mida me enam ei vääri.

Eesti keeles on Philippe Delermil ilmunud lisaks “Väikestele naudingutele” ka “Terve pühapäeva oli sadanud”, mis sisaldab veel nimiromaani järje “Härra Spitzweg põgeneb”.

Loe lisaks:
Philippe Delerm väljamõeldud tegelastesse ei usu (Triinu Tamme intervjuu Philippe Delermiga)
ELAMUS: “Väikesed naudingud” (Epp-Maria Kokamägi)
Roosamanna lõksus (Kärt Hellerma)
Pühapäevasest vihmast saab väikese naudingu (Peeter Helme)
Kitty blogist

Taimi Värva

Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”

Åsne Seierstad on sündinud Norras 1970. a, õppinud Oslo ülikoolis vene ja hispaania keelt ning filosoofia ajalugu. Vabakutselise sõjaajakirjanikuna on ta viibinud reportaaže tehes kriisikolletes üle kogu maailma ning kirjutanud neil teemadel neli raamatut: “With Their Backs to The World: Portraits of Serbia” (orig. 2000), “The Bookseller of Kabul” (2003), “One Hundred And One Days: A Baghdad Journal” (2005) ja “Angel of Grozny: Inside Chechnya” (2007). Seierstad on pälvinud sõjatemaatika käsitlemise eest ka mitmeid auhindu.

Åsne Seierstadi dokumentaaljutustus „Kabuli raamatukaupmees“ on kirjeldus ühe Afganistani pere argipäevast, mis laieneb ülevaateks piirkonna eluolust. Sündmused leiavad aset Talibani režiimi järgses Afganistanis. Pärast Afganistani sõjategevuse lõppu tutvus ja sõbrunes Seierstad Kabuli raamatukaupmees Sultan Khaniga ning otsustas kirjutada tema perest raamatu. Too eristus ümbritsevast viletsusest raamatupoe pidamise ja vanade käsikirjade kogumisega. Kaupmehe pere juurde ühe mikrorajooni paneelmaja neljatoalisse korterisse kolides avastas autor aga, et Khani perekonnas kehtivad siiski ranged islami tõekspidamised.

Seierstad liigub sageli koos Khanide pere naistega Kabuli tänavail, kandes ka ise maaniulatuvat burkat. Raamatus kirjeldab ta suure kaasaelamisega iga pereliikme elu, andes mina-vormis edasi ka nende mõtteid ning põimides jutustuste vahele kilde Afganistani poliitilisest minevikust, vanadest traditsioonidest ja uutest kommetest. „Kabuli raamatukaupmees” on lihtne ja huvitav lugemine neile, kel soov tutvuda islamimaade kultuuriga.

Loe lisaks:
Ly Lestberg: Nägemas Afganistani naiste läänlasele nähtamatut elu
Kadri Jaanits: Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Kadri Kirstein: Åsne Seierstad „Kabuli raamatukaupmees”

Taimi Värva