Kadri Kõusaar “Vaba tõus”

Eesti kirjanduse uue põlvkonna huvitavamaid autoreid III

Kolmas, loomemeetodilt mõneti samasse seltskonda kuuluv autor on bulvariajakirjanduses (“Kroonika” kaanetüdruk!) kõmulisena esinenud multitalent Kadri Kõusaar.

Kadri on olnud TV saatejuht saates “Mandolina” tuntud kultuuritegelaste intervjueerijana, teinud filmi “Magnus”, mida hinnati nii kõrgelt, et linastati Cannes`i  rahvusvahelise festivali põhiprogrammis, kuid mis õnnetu kohtuasjas tõttu sai Eestis linastuskeelu, ja küllap teinud veel palju muudki huvitavat.

Kadri esikromaan “Ego”  mulle isiklikult nii suurt mõju ei avaldanud, kuna tundus kohati liiga konstrueerituna. Tema teine romaan “Vaba tõus” aga on suurepäraselt komponeeritud romaan, kus on nii salapära, põnevust kui psühhoanalüüsi. Teemaks on inimese surelikkus, elu ja surma filosoofia. Autor ise on nimetanud teost hoiatusromaaniks, mis ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega meeletut mängu.

Kirjutatud on raamat igati nõtke sulega, heas poeetilises stiilis. Väike näide:
“Tundsin, et ma ujun surma. Et nõnda rahulikult ja naudingurikkalt hiivangi end surma. Nüüd juhtub siis see ka minuga. Ja mis siis. Ma olen nii rahulik, nii tühi.
Ühel hetkel taipasin, et olingi surnud.
Korraga ma lihtsalt olin seda ja see ei tekitanud mingit pinget, mingit hirmu. See oli… nagu ma olin lapsena avastanud varjude maailma. Ühel hetkel märkasin, et asjadel on vari, ja see andis joonistamisele kohe hoopis teise tasandi. See lihtsalt oli nii.
Lend. Lõpuks ometi sain ma lennata. Üle ja mööda. Üle. Mööda. See oli kõige lahedam mäng. Unustamine. Kõik oli mujal. Kõik oli all.”

Kadri Kõusaar valdab meisterlikult sõna käsitlemist. Peale sõnaosavuse on tal ka terav pilk nägemaks kaasaegset noort nii pealispindselt (nii nagu see end näidata tahab” kui ka sisemiselt (tema ego tasandilt).

Lingid lisalugemisele:
Kadri Kõusaare kodulehekülg
Annika “Vabast tõusust”
Arvustus Kadri Kõusaare loomingust
Barbi Pilvre “Vabast tõusust” 
Helen Eelrand Kadri Kõusaarest
Jan Kaus “Egost”
Kadri “Vabast tõusust”
Kirsti Vainküla Kadri Kõusaarest
Kristel Kiigemägi ja Sirli Ojaste “Vabast tõust”
Maria Ulfsak-Šeripova Kadri Kõusaarest
Marii Karell Kadri Kõusaarest
Mia “Vabast tõusut”
Priit Kruus Kadri Kõusaarest
Teele Teder Kadri Kõusaarest
Tõnis Erilaid “Vabast tõusust”

Need kolm, Randma, Uus ja Kõusaar, on noored eesti autorid, kes pole pelgalt meelelahutuskirjanduse ”tootjad” nagu neid debütantide hulgas kahjuks palju ette tuleb. Hindan nende loomingut ja soovitan sellega tutvuda.

Ülli Tõnissoo

Eia Uus “Kuu külm kuma” ja “Kahe näoga jumal”

Eesti kirjanduse uue põlvkonna huvitavamaid autoreid II

Et Rober Randma avaldab oma raamatu lõpus kui ka oma intervjuus erilist tänu teisele noorele autorile, oma eakaaslasele nimega Eia Uus, lähen ka mina siit sujuvalt Eia kahe raamatu juurde.

Esimene kokkupuude tema loominguga oli debüütromaan “Kuu külm kuma”.

Raamat jutustab väga sugestiivselt noore tüdruku, vahetusõpilasena Tais aasta elava Mione elamustest, üleelamistest ja hingeseisunditest. Tüdruk on lausa haiglaslikult tundlik, tema keha reageerib vahel ümbritsevate inimeste jaoks isegi hirmutavalt tugevatele tunnetele, mis talle osaks saavad, kui ta armub oma õpetajasse, karismaatilisse abielumehesse. See suhe, millel ei saa olla tulevikku, on haigettegev mõlemale poolele. Autor tsiteerib iga uue peatüki alguses Sylvia Plathi, kellelt on antud raamatus mõjutusi märgata ja kes on ilmselt üks tema lemmikautoritest. Väga mõjuv minu jaoks oli, et autor kasutab raamatus sina-vormi, see loob tekstiga vahetuma seose ja mingi erilise intiimsuse, autor kõnetab oma lugu jutustades iseennast.

Stiilinäide:
“Sa näed vaimusilmas kogu oma ülejäänud elu – sa ei leia kunagi kedagi, kellega tahaksid seotud olla, sest keegi pole tema. Sa sured üksi. Saja kassiga. Igal pool su ümber on laudadel ja kappidel vaasid kuivanud roosidega. Seinas on südametega tapeet. Ja sind ootab üks väga õnnetu elu. Praegu, isegi kui sa mõtled, et tulevik võib helde olla, ei usu sa seda.
Nutad, kuna tead, et nüüd on kõik läbi. Et nüüd, kui tead tõtt, ei saa sa enam kunagi õnnelik olla. Ja see valu ei kao enam kunagi.
Vaidlesid talle alati vastu, kui ta ütles, et sa teda armastad. Sest sa uskusid, et see on tõde, kuna armastust pole olemas ja kui oleks, siis ei pälviks tema seda sinult. Viimastel kuudel tahtsid talle iga päev öelda, et sa teda armastad, aga sa oled ju Mione – sa ei ütle kunagi kellelegi, mida sa sisimas tunned. Kuid tema nägi sinust läbi. Sa alahindasid teda mõõtmatult.
Kui ta lõpu lähenedes rääkis, et sa unustad ta varsti pärast lahkumist, uskusid, et just nii see läheb.. Ja vaata, läks hoopis vastupidi. Pagan võtku seda maailma ja tema huumorimeelt!
Kõige tähtsam oli see, et ta oli su sõber, su tugi, su kõik. Sellepärast armastad sa teda. Sest ta seisis alati su eest, hoolis sinust, nägi ja tundis sind, ei lasknud sul ennast petta.” 
 
Järgmise raamatu “Kahe näoga jumal” kirjutab Eia Uus loovisikute, noorte boheemlaslike intellektuaalide – kirjanike ja kunstnike – elu käsitlevana. Ka seda on huvitav lugeda, kuigi minu jaoks oli “Kuu külm kuma” mõjuvam.

Selles raamatus arutleb autor oma tegelaste suu läbi, miks me loeme raamatuid :
“Miks on meile tänapäeval ikka veel huvitav paar tuhat aastat tagasi kirjutatud filosoofia ja aktuaalsed mõnesaja aasta vanused Shakespeare`i melodramaatilised tragöödiad ja isegi komöödiad? Miks Dante ikka veel elab ja Camus on laenutustes räbalateks loetud?”  “Sest inimloomus ei muutu. Ikka on maailmas viha, ilu, hirm, rõõm, unistused, kaotused, seiklused, tüdimus”
Huvitav on ühe peategelase, kirjanik Miikaeli suhtumine naisteajakirjadesse:
“Naisteajakirjad ei ole tõsine kirjandus, vaid meelelahutus… Aga tihti on neis tõsidust, mida kirjandusväljaannetes ei ole – lood elust, kuidas keegi tuleb toime vähi, erivajadustega lapse või vägivaldse abikaasaga ja need võivad kirjanikule olla tõeline sisevaade, aus olukorra ja tunnete kirjeldus. Ja tegelikult on see samasugune oma loomingu tutvustamise võimalus kui kirjandusväljaanded. Kui mitte paremgi, sest “keskmine lugeja”, peamine tuluallikas, ei loe kirjandusväljaandeid. Ning nii ei saa mööda naisteajakirjas esinemisest”
Lingid lisamaterjalile:

Autori veidi unustusse jäänud blogi
Andra Teede “Kuu külmast kumast”
Biku121 “Kuu külmast kumast”
Eia Uus ise “Kahe näoga jumalast” 
Gerda Jürimäe “Kahe näoga jumalast”
Maire Liivametsa lugemistes “Kahe näoga jumalast”
Maire Liivametsa lugemistes “Kuu külmast kumast”
Marca “Kahe näoga jumalast”
Margit Tõnson “Kahe näoga jumalast”
Siiri Sukko “Kuu külmast kumast”
Triinu “Kahe näoga jumalast”
Tsitaate “Kahe näoga jumalast”
Tsitaate “Kuu külmast kumast”

Intervjuu Cosmopolitanile
Intervjuu Eesti Elule
Intervjuu Jim Ashilevile 
Intervjuu Kristi Ebehartile
Intervjuu Leelo Laksile ja Maris Männistele
Intervjuu Madis Jürgenile
Intervjuu Mari Kleinile
Intervjuu Marilin Vikatile
Intervjuu Merit Kasele

Ülli Tõnissoo

Robert Randma “Sigaret”

Eesti kirjanduse uue põlvkonna huvitavamaid autoreid I

Alustan viimatiloetust, liikudes pöördkronoloogiliselt neid autoreid ja teoseid pidi, mis on mulle sügavamat muljet avaldanud ja mis on minu jaoks kaasaegse noorte kirjutajate proosa süvakiht.

Robert Randma “Sigaret”

1984 a. sündinud autori esikromaan on sürrealistlik, ulmeelementidega psühholoogiline jutt inimeseks olemise mitmetest eri võimalustest. Selle “töövahendiks” on raamatus hinge võime teatud erilise sigareti suitsetamise abil rännata erinevates kehades ja koos eksisteerida nn. doonorkeha oma hingega – nii et tekib üsnagi huvitavaid kooslusi, kusjuures keelekasutus erinevate kehade puhul on erinev – on püütud tabada nii teismelise keeleneediga hipineiu, kunstitudengi, eaka naise jt. loomutruud keelekasutust. Mõni näide illustreerimiseks:

Keha nr.2 (Liina) kahe sõbranna, Kadri ja Liina dialoog:
“Mis värk sul enne selle mulla söömisega ikkagi oli?”
“Mrulla söömisega?”
“Jaa”
“Jaa?”
“Nu kui sa oma mullaste kätega keeleneediga mängima hakkasid.”
“Kadri? Sa olred okei vä?”
“Mismõttes? Ega mina mulda ei söönd.”
“Kas sra räägid praegu mringist hetkrest, kui ma kunagi kuskril purjus olin vä ?” küsin.
Keha nr.4 (Maaema e. Õie )
“Lapsena oli ikka vaba aega küll tegelikult,” jätkan, “ma ei tea kui vana ma siis olin? Nelja- või kuueaastane? Mängisime poistega puu otsas. Ümberringi olid ainult onupojad ja oma vend. Talude vahemaad olid nii suured, et teisi ei näinudki. Käisime ujumas ja suvel pandi meid kõiki rohima. Kaheksa-aastasena läksin ju kooli. 1939 lõpetasin 14-aastasena kuus klassi. Kuus last ainult lõpetaski kuuenda klassi. Koolis oli kaks õpetajat. Esimene, teine ja kolmas klass olid koo9s ja neljas, viies, kuues teises ruumis. Enamus jäigi kuue klassi haridusega – mina aga läksin tütarlaste gümnaasiumi edasi õppima. See oli tasuline ja paljud ei saanud seda endale lubada. 1944. aastal lõpetasin gümnaasiumi. Pommitamise ajal olin ka veel koolis. Mäletan, et pommitamise vahepeal jooksin üle Toompea kodu poole. Elasin siis Rataskaevu tänaval. Kõik põles. 9.märts oli see.”
Väga eheda ja hingeminevana mõjub ema kiri Raulile. Katkendeid sellest:
“Kallis poeg!
Kirjutan sulle, sest ei taha sinuga enam tülitseda.. Meil kummalgi ei ole sellest midagi võita. Mina olen sinu ema ja sina minu poeg. Kumbki meist ei saa üksteist asendada ja me ei lakka teineteist armastamast. Võime tülitseda ja öelda asju, mida hiljem kahetseme, kuid see on ainult elu. Minule meeldib mõelda, et sina oled alatiseks minu väike poeg – puhas koledustest, valetamisest, vägivallast ja ihadest. Sulle meeldib mõelda, et olen sinu jaoks pidevalt olemas, et olen täiuslik ema, kes elab kombekohast ja viimistletud elu. Kuid me oleme mõlemad inimesed, oma vigade ja koledustega, Kohtudes näitame endast parimat – me mõlemad teame seda. Peame võtma teineteist kui ema ja poega, kuid eelkõige kui inimesi…
Loodan, et oskad mõista kõiki neid otsuseid, mida mina olen teinud inimesena – rollis, mis ei muuda kuidagi minu positsiooni emana sinu elus ega ohusta minu jäägitut armastust sinu vastu.
Kirjuta mulle. Helista mulle. Ootan. Ema”

Emotsionaalselt vapustavalt mõjus mulle ka raamatu lõpus toodud Rauli hinge filosofeerimine identiteedi teemal enne oma koomas kehasse tagasiminekut
 “Keerutan viimast sigaretti käes ja uurin oma keha. Mu keha nina aukudest lähevad sisse kaks peenikest hapnikutoru. Ma ei tea, kuidas see töötada võiks. Hakkan nutma ja mõtlen, et nii saabki sust kameeleon. Ma ei ole päris inimene. Ma olen peegeldus. Ma peegeldan kõike ja ei ole enam keegi. Kohanen ümbritsevaga ja saan selleks, mis teised on. Värvid muutuvad, kuid ma olen topis, mida inimesed täidavad kõige sitaga, mis nad hetkel tahavad olla. Ma olen su õnn, su kurbus, su valu, su süljekanister. Kui sa oled tühi, peegeldan ma sulle tühjust ja tegelikult olen ma seda kogu aeg olnud. Ka oma kehas. Mind pole kunagi olemas olnud. Ma olen tühipaljas peegeldus. Kõik need aastad, mis ma olen teiste seltsis veetnud, on nad tegelikult veetnud iseendaga. Kõik need aastad olen ma neile  pakkunud võimalust emotsionaalseks masturbeerimiseks. Ma armastan neid Ainult tänu sellele, et nad armastavad iseend. Minu enda identiteet devalveerus aastaid tagasi – siis kui ma olin teismeline, nii et olen seda tükki juba kaua mänginud. Seda spontaanset teatrit, kus mu rollid vahelduvad mereröövli tütre ja kõigi vahel , kellega ja kelles ma elanud olen. Mul endal ei ole hinge. Ma saan ainult peegeldada teiste omi. Laenatud peegeldav identiteet. Kas see on surm? Või elu? Või mälestus? Kaja peeglis. Peegel peeglis. Peegel peegeldab peeglit, mis peegeldab peeglit ja seal kõige lõpus on peegeldatav. Ja meid kokku on arvuliselt kaks, olemuslikult üks. Hingesugulus on igand. See on plaksumäng – sünkroontants. Kas sa tõesti arvasid, et võõrad peopesad  istuvad nii täiuslikult kunagi sinu käte sisse? Ei. Need on su enda käed. Suudlus autoportreele.
Läidan sigareti.”

Ka raamatu kaanekujundus – originaalne liikumises muutuv pilt alasti figuuridega – on täistabamus. Siin vastab vorm 100% sisule. Kuid ajakirjas “Naised” on kirjutatud, et Selveri kaubanduskett pidas raamatu esikaant liiga paljastavaks ning keeldus seda müüki võtmast. Autor peab sellist lähenemist absurdseks.

Tegemist on 2008. a. romaanivõistlusel äramärgitud teosega. Robert Randma oli ka 2009. a. Betti Alveri debütantide auhinna nominent.

Lisamaterjali Randma ja tema “hüsteerilise realismi” võtmes loodud teose kohta leiab:
Eia Uus Postimehes 
Eia Uus purpurmust.org foorumis
Birk Rohelend hingeturismist Postimehes
Birk Rohelend purpurmust.org foorumis
Diana Leesalu Eesti Päevalehes
Silver Sära Ulmekirjanduse Baasis
Veiko Märka Eesti Ekspressis
Liivametsa lugemistes
Loterii-blogis võrdleb kirjutaja Kolm raamatut Becki muusikaga
Robert Randma intervjuu Cosmopolitanile 
Intervjuu Eesti Päevalehele
Intervjuu ajakirjale Naised
Kristel Kossari intervjuu autoriga Kukuraadios Publikumärk 2009. a. mais

Ülli Tõnissoo

“Põhjamaade romaan”

Ma olen mõnikord siiras hämmingus, mida ja kuidas kirjastus “Eesti Raamat” välja annab.* Küll aga tahan ma kirjastust südamest tänada “Põhjamaade romaani” sarja jätkuva käigushoidmise eest.

“Põhjamaade romaani” hõbedaste kaante vahel on 1997. aastast ilmunud 24 raamatut. Olen lugenud neist pooli – Anu Saluääre tõlgitud Frans Gunnar Bengtssoni viikingiromaani “Orm Punane” (1997), Elvi Lumeti tõlgitud Herbjørg Wassmo triloogiat “Dina raamat” (1997), “Õnne poeg” (2000), “Dina pärandus” (2001), mis seostub Põhjala kangete naistega nii ajaloos, kirjanduses kui legendides, Anu Saluääre tõlgitud Vilhelm Mobergi tetraloogiat “Väljarändajad” (2002), “Sisserändajad” (2005), “Asunikud” (2006) ja “Viimane kiri Rootsi” (2009), mis tegeleb 19. sajandil Ameerikasse väljarändamise teemaga, Eha Vaini tõlgitud Lars Saabye Christenseni kunstnikuromaani “Modell” (2007), Elvi Lumeti tõlgitud Anne Birkefeldt Ragde triloogiat “Berliini paplid” (2008), “Erakvähid” (2008) ja “Rohelised aasad” (2008) ja Eva Velskri tõlgitud Jens Christian Grøndahli kaasaegset perekonnaromaani “Neli päeva märtsis” (2009) – ega ole kunagi pidanud pettuma.

Nende kõigi kohta saab kokkuvõtvalt öelda, et nad on:
· Perekonnasaagad. Vaatluse all on tavaliselt mitu põlvkonda või sama põlvkonna mitu haru. Kõik need omavahel põimuvad sugulussuhted ja minevikuvarjud on olulised, kuid mitte üksteist lämmatavad, vaid loo arengule suurepäraselt kaasaaitavad.
· Mäluraamatud. Tegemist on kas ajalooliste romaanidega või kui põhitegevustik toimub kaasajas, siis alati on viiteid ja kirjeldusi minevikust.
· Traditsioonilised psühholoogilised romaanid. Tegelaste karakterid, arengud ja omavahelised suhted on kirja pandud süvitsiminevalt, usutavalt ja huviga loetavalt.
· Panoraam-romaanid. Ühe romaaniga on hõlmatud mitmed tegevuspaigad, erinevad ajastud ja vägagi kirev tegelaskond. Autoritel on õnnestunud kokku võtta teatud ajastul ühiskonnas või vähemalt mõnes ühiskonnakihis toimuv, muutumata fragmentaarseks või ülelibisevaks.
· Eetikaga tegelevad raamatud. Küllalt olulisel kohal on romaanides valikud ja nendega seonduvad eetilised probleemid, mis võivad ilmsiks tulla alles aastate möödudes.
· Põhjamaise inimese portreed. Nii mitmeski raamatus on lahti kirjutatud fenomen, et suurte emotsioonide puhul hoitakse tihtipeale oma suu kinni, aga väljaelamata pinged kuhjuvad ning lahvatavad aeg-ajalt kummalistes olukordades.
· Sünkjad lood. Romaanides on tihtipeale tuntavad tumedad allhoovused, olgu need siis tingitud valedeks osutunud valikutest, minevikupainetest või elu piiratuse tunnetamisest.
· Head raamatud. Igaühte neist julgen ma soovitada ka teistele lugemiseks.

“Põhjamaade romaani” sarjas on veel ilmunud Ene Mäe tõlgitud Göran Tunströmi “Varas” (1999), Aet Püssimi tõlgitud Ib Michaeli “Prints” (1999), Imbi Lepiku tõlgitud Johannes Vilhelm Jenseni “Kuninga langus” (2001), Aet Püssimi tõlgitud William Heineseni “Hea lootus” (2002), Anu Saluääre tõlgitud Per Olov Enquisti “Ihuarsti visiit” (2004), Eha Vaini tõlgitud Märta Tikkaneni “Isiklikud asjad. Suur hülgekütt” (2004), Aet Püssimi tõlgitud Dorrit Willumseni “Pruut Gentist” (2005), Anu Saluääre tõlgitud Per Olof Sundmani “Insener Andree õhuretk” (2005), Tõnis Arnover tõlgitud Lars Sundi “Eriku raamat” (2006) ja Katre Ezzoubi tõlgitud Rose Treimani “Muusika ja vaikus” (2008).

Niisiis tänan kirjastust “Eesti Raamat”, et “Põjamaade romaani” näol on olemas valik raamatuid, mida võib lugeda täna, homme, kümne aasta või aastakümmnete pärast.

Tiina Sulg
________________________________________________________________________________
* Ma ei saa siiamaani üle sellest, et kirjastus ostis ära Heinleini avaldamisõigused, laskis Lauri Saaberil teha suurepärase tõlke ning andis siis raamatu “Kuu on karm armuke” välja pehmekaanelisena, olematu kujundusega ja küsis hinnaks kroon lehekülg, kaaned kaasa arvatud.

Jaan Kaplinski “Teispool sinist taevast”

Jaan Kaplinski saatesõnadest oma raamatule:
“Iga lugeja pole kirjanik, iga kirjanik on aga lugeja. Kirjanikuna olen kirjutanud põhiliselt ilukirjandust. Lugejana aga olen lapsest saadik pidanud eriti lugu populaarteadusest. Võib küsida, miks kirjutan just taevast ja tähtedest. Võiks vastata, et millest siis veel. Taevas on ju meie kodu, me oleme taevaelanikud. Mis saab eriti selgeks, kui satume vaatama fotot Kuu horisondi kohale kerkivast sinisest Maast. Kuigi tähed, ka meie oma Päike, on meist kaugel, koosneb meie planeet ja koosneme meie ise muistsete tähtede põrmust, aatomitest, mis on tekkinud tähtedes, mida enam olemas ei ole. Oleme osalised suures kosmilises protsessis, aine ja energia ringkäigus, ringtantsus. Osalised, kes seda ka vaatlevad ja mõista püüavad.”
See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu astronoomia kui teaduse arengust iidsetest aegadest tänapäevani. Erinevalt teistest viimasel ajal ilmunud astronoomia-teemalistest raamatutest on raamat hästi arusaadav ka nendele inimestele, kelle viimane kokkupuude astronoomiaga jäi keskkooli aegadesse.
Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis (ka Tartus) tehtud taevafoto.

Valentina Brovina

Käbid ja kännud

“Käbid ei kuku kännust kaugele” on tore väljend inimeste puhul. Tean vanemate jälgedes käivaid põllumehi, elektrikuid, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, sportlasi ja teiste erialade esindajaid, kuid mulle tundub, et kirjandusinimesi on siiski kõige rohkem.
Koostasin isadepäevaks näituse “Käbid ja kännud” (isad ja pojad kirjanduses). Sellele järgnes mõte - aga miks ainult isad ja pojad, kui kirjandusega tegelevad ka emad ja tütred, isad ja tütred, emad ja pojad, aga mõnel puhul terve perekond ja isegi mitu põlvkonda.

                        Kirjanduslikud perekonnad

Jannsenid

I põlvkond
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) – ajakirjanik, kirjanik. Lydia Koidula ja Harry Jannseni isa.

II põlvkond
Lydia Koidula (1843-1886) – luuletaja, näite- ja jutukirjanik.
Harry Jannsen (1851-1913) – ajakirjanik.

Ennod

I põlvkond
Ernst Enno (1875-1934) – luuletaja, Elin Toona vanaisa.

III põlvkond
Elin Toona (1937) – prosaist, luuletaja.

Suitsud

I põlvkond
Gustav Suits (1883-1956) – luuletaja, kirjandusteadlane, Maret ja Helga Suitsu isa. Abikaasa Aino Suits (1884-1969) – memuaarikirjanik. Maret ja Helga Suitsu ema.

II põlvkond
Maret Suits-Eslon (1914-1956) – luuletaja
Helga Suits-Kangro (1924-1999) – lastepsühhiaater, prosaist.

Ojamaad

I põlvkond
Lii Ojamaa (1892-1979) – tõlkija. Jüri Ojamaa ema.

II põlvkond
Jüri Ojamaa (1932) – tõlkija ja toimetaja. Liisi Ojamaa isa.

III põlvkond
Liisi Ojamaa (1972) – luuletaja, tõlkija.

Hiir/Sinijärv

I põlvkond
Erni Hiir (1900-1989) – luuletaja. Karl Martin Sinijärve vanaisa.

III põlvkond
Karl Matrin Sinijärv (1971) – luuletaja.

Rauad

I põlvkond
Mart Raud (1903-1980) – luuletaja, prosaist, näitekirjanik, Eno ja Anu Raua isa. Abikaasa Lea Raud (Nurkse) (1904-1960) -lastekirjanik. Eno Raua ema. Abikaasa Valda Raud (1920) – tõlkija. Anu Raua ema.

II põlvkond
Eno Raud (1928-1996) – lastekirjanik, prosaist ja tõlkija, Rein, Mihkel ja Piret Raua isa. Abikaasa Aino Pervik (1932) – lastekirjanik, prosaist, tõlkija. Rein, Mihkel ja Piret Raua ema.
Anu Raud (1943) – prosaist.

III põlvkond
Rein Raud (1961) – luuletaja, prosaist, tõlkija.
Mihkel Raud (1969) – muusik, prosaist.
Piret Raud (1971) – lastekirjanik.

Viidingud

I põlvkond
Paul Viiding (1904-1962) – luuletaja, prosaist, tõlkija. Juhan Viidingu isa. Abikaasa Linda Viiding (1906) – tõlkija. Juhan Viidingu ema.

II põlvkond
Juhan Viiding (1948-1995, kasutanud pseudonüümi Jüri Üdi) – luuletaja, näitekirjanik. Elo Viidingu isa.

III põlvkond
Elo Viiding (1974, kasutanud pseudonüümi Elo Vee) – luuletaja, prosaist.

Hindid

I põlvkond
Aadu Hint (1909-1989) – prosaist. Abikaasa Minni Nurme (1617-1994) – luuletaja, prosaist, tõlkija. Päärn ja Miina Hindi ning Eeva Pargi vanemad.

II põlvkond
Päärn Hint (1943) – luuletaja.
Miina Hint (1945) – luuletaja, prosaist.
Eeva Park (1950) – luuletaja, prosaist.

Sangad

I põlvkond
August Sang (1914-1969) – luuletaja, tõlkija. Abikaasa Kersti Merilaas (1913-1986) – luuletaja, lastekirjanik. Joel Sanga isa ja ema.

II põlvkond
Joel Sang (1950) – luuletaja, kriitik, tõlkija.

Jõgi/Kaevats

I põlvkond
Olev Jõgi (1919-1989) – kriitik ja tõlkija. Mall Jõgi (Kaevats) isa.

II põlvkond
Mall Jõgi (1947) – kriitik, ajakirjanik. Mihkel Kaevatsi ema.

III põlvkond
Mihkel Kaevats (1983, kasutanud pseudonüümi Olev Olematu) – luuletaja, kriitik.

Krossid

I põlvkond
Jaan Kross (1920) – prosaist, luuletaja, tõlkija,  Kristiina Rossi ja Maarja Unduski isa. Abikaasa Helga Kross (1917-1998) – tõlkija, Kristiina Rossi ema. Abikaasa Ellen Niit (1928) –luuletaja, lastekirjanik, Maarja Unduski ema.

II põlvkond
Kristiina Ross (1955) – tõlkija, kriitik, keeleteadlane.
Maarja Undusk (1959, kasutanud pseudonüümi Madli Morell) – luuletaja. Ingel Unduski ema. Abikaasa Jaan Undusk (1958) – näitekirjanik, tõlkija, kriitik. Ingel Unduski isa.

III põlvkond
Ingel Undusk (1988) – dramaturg, näitekirjanik.

Välid

I põlvkond
Heino Väli (1928-1990) – lastekirjanik, prosaist. Abikaasa Silvi Väli (1931) – tõlkija. Katrin Hallase isa ja ema.

II põlvkond
Katrin Hallas (Väli) (1956) – luuletaja.

Runnelid

I põlvkond
Hando Runnel (1938) – luuletaja, esseist. Abikaasa Katre Ligi (1953) – luuletaja. Simo ja Klaus Eduard Runneli isa ja ema.
 
II põlvkond
Simo Runnel  (1977) – luuletaja.
Klaus Eduard Runnel (   ) –luuletaja.

Ehinid

I põlvkond
Andres Ehin (1940) – luuletaja, prosaist. Abikaasa Ly Seppel (1943) – luuletaja, tõlkija.  Kristiina Ehini vanemad.

II põlvkond
Kristiina Ehin (1977) – luuletaja ja tõlkija

Kaplinskid

I põlvkond
Jaan Kaplinski (1941) – luuletaja, esseist, tõlkija. Abikaasa Tiia Toomet (1947) – lastekirjanik, luuletaja, prosaist. Elo-Mall Toometi isa ja ema.

II põlvkond
Elo-Mall Toomet (1981) – luuletaja.

                        Isad ja pojad

Paul Rummo (1909-1981) – luuletaja ja prosaist.
Paul-Eerik Rummo (1942) – luuletaja, näitekirjanik, tõlkija.

Oleg Mutt (1920-1986) – keeleteadlane ja tõlkija.
Mihkel Mutt (1953) – prosaist.

Albert Uustulnd (1925-1997) – prosaist.
Lembit Uustulnd (1952) – prosaist.

Hans Luik (1927) – tõlkija, näitekirjanik, prosaist.
Hans H. Luik (1961) – näitekirjanik, publitsist.

Ain Särg (1932-1997) – prosaist. 
Ilmar Särg (1955) – prosaist, luuletaja.

Vallo Raun (1935) – prosaist, näitekirjanik.
Mait Ando Raun (1963) – prosaist, publitsist.

Enn Vetemaa (1936) – prosaist, näitekirjanik.
Markus Vetemaa (1965) – luuletaja, prosaist.

                     Isad ja tütred

Ado Reinvald (1847-1922) – luuletaja.
Liisa Perandi (1879-1946) – prosaist.

Eduard Laaman (1888-1941) – kultuuriloolane, kirjanduskriitik.
Ilona Laaman (1934) – luuletaja ja tõlkija.

Jaan Rummo (1897-1960) – lastekirjanik, toimetaja.
Maimu Linnamägi (1922-1988) –lastekirjanik.

Erni Krusten (1900-1984) – prosaist, luuletaja, laste- ja näitekirjanik.
Reet Krusten (1934) – kirjandusteadlane, kriitik.

Julius Oengo (1901-1941) – lastekirjanik, luuletaja.
Lembe Hiedel (1929) – tõlkija , toimetaja.

Richard Iher (1910-1980) –luuletaja, prosaist.
Leili Iher (1941) – luulekriitik.

Oskar Kuningas (1911-1997) – kirjandusloolane, tõlkija, ajakirjanik.
Astrid Reinla (1948-1995) – prosaist, luuletaja, näitekirjanik.

Grigori Skulski (1912-1987) – prosaist, näitekirjanik.
Jelena Skulskaja (1950) – luuletaja, kriitik.

Raimond Kaugver (1926-1992) – prosaist, näitekirjanik.
Katrin Kaugver (1950) – tõlkija.

Kulno Süvalep (1929-1996) – näitekirjanik.
Ele Süvalep (1951) – kirjandusteadlane, kriitik.

Andres Allan (1965-1988) – luuletaja.
Joanna Ellmann (1988) – luuletaja.

                    Emad ja tütred

Madde Kalda (1903-1984) – prosaist.
Maie Kalda (1929) – kirjandusteadlane, kriitik.

Valeeria Villandi (1924) – luuletaja.
Viire Villandi (1955) – luuletaja.

Leelo Tungal (1947) – luuletaja, prosaist, lastekirjanik.
Maarja Kangro (1973) – luuletaja.

Doris Kareva (1958) – luuletaja.
Maria Lee (1984) – luuletaja.

                    Emad ja pojad

Rita Tasa (1930) – tõlkija, kirjandusteadlane.
Toivo Tasa (1951) – tõlkija, kirjandusteadlane, diplomaat.

Kui kellelgi on parandusi, täiendusi, kommentaare – andke palun teada.

Hele-Kaja Mäesepp

Penny Vincenzi “Ajastu ahvatlused”

Vincenzi, Penny.  Ajastu ahvatlused .- Varrak, 2005 – 2007.

Ma pole küll lugenud kõiki “Varraku” ajaviiteromaani sarja raamatuid, kuid julgen arvata, et Penny Vincenzi triloogia “Ajastu ahvatlused” on üks huvitavamaid nendest. Kellele on meeldinud John Galsworthy “Forsyte`ide saaga”, see võib julgelt kätte võtta ka selle teose.

Vincenzi on loonud 20. sajandi Lyttonite kirjastusperekonna saaga, mille tegelased oma kirgede, pettumuste ja saavutustega on väga värvikad ja meeldejäävad. Tegelasi on väga palju ja tegevus toimub Londonis, New Yorgis ja ka maakohtades. Kõrgaadlisoost Celia Beckenhamist saab juba kaheksateistkümne aastaselt Oliver Lyttoni abikaasa. Tal aga ei ole kavatsustki jääda lihtsalt oma mehe naiseks ning ta asub kirjastuses tööle. Tema tee ristub rängas vaesuses vireleva Sylvia Milleri eluga ning Celia võtab Sylvia noorima tütre oma perekonda, võimaldades talle hoopis teistsugust tulevikku, kui tüdrukul muidu ees oleks avanenud. Järgnev tegevus toimub Esimese maailmsõja järgsel Inglismaal. Oliver naaseb sõjast füüsiliselt ja vaimselt muserdatuna. Julgel ja tahtejõulisel Celial, kes on harjunud elult kõike saama, on raske sellega leppida. Celia tunde-ja abielu pannakse tõsisele proovile, kui tema ellu astub võluv kirjanik Sebastian Brooke. Omakorda pingestavad pidevad probleemid prestiižikas perekirjastuses, millest mõned ähvardavad areneda skandaalideks ja kirjastuse koguni laostada. Kõige taustal edenevad romaani teiste tegelaste värvikad arengulood. Saame aimu ka sotsiaalsest ja soolistest ebavõrdsustest ning sõjajärgse Inglismaa majandus- ja seltsielust. Seni suhteliselt muretult kulgenud elu hakkab ohustama lähenev Teine maailmasõda. Lyttonite ilusad kaksikud Adele ja Venetia on 1928 aastal oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval kindlad, et neid ootab ees ilus tulevik. Sõjaga muutub kõigi elu aga pöördumatult. Lyttonsi kirjastusele on ühtaegu suureks ohuks nii natsid kui ka perekonna enda saladused, kõiki neid teab üksnes Celia. Lytonite kolmas põlvkond peab tulema toime uute murede ja katsumustega, ning neid on nii isiklikke kui töiseid.

Triloogia osad on “Kaugeltki mitte ingel”, “Midagi ohtlikku” ja “Kiusatusse”. Iga osa ilmus kahe raamatuna, kokku kuus raamatut. Meil ilmus raamat kolme aasta jooksul, nii et uut osa pidi ootama üle poole aasta. Kadestan inimesi, kel on nüüd võimalik lugeda kogu saagat ühe korraga. Selleks annab võimaluse ka pikem pühade periood. Head lugemist!

Hele-Kaja Mäesepp

Miks ma loen Paulo Coelho raamatuid?

Tiina Ristimetsa loodud kirjastus “Pilgrim” (varasem “Philos”) on otsustanud välja anda kõik brasiilia menukirjaniku Paulo Coelho teosed. Lugejateni on jõudnud “Alkeemik” (2006, 2002), “Veronika otsustab surra” (2005, 2002), “Palverännak: maagi päevik” (2006, 2002), “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” (2007, 2003), “Üksteist minutit” (2004), “Zahir“ (2005), “Viies mägi” (2006), “Kurat ja preili Prym” (2006), “Portobello nõid” (2007), “Brida” (2008), “Võitja on üksi” (2009). Coelhole tuntuse toonud romaan “Alkeemik” ilmus esmakordselt eestikeelsena 2000. aastal Kupra sarjas “Moodne klassika”.

Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.

Miks? Vastuseid on mitu. Inimesed, kes on sattunud Coelho lummusesse, peavad tunnistama, et ta on suutnud neid sügaval hinges puudutada, panna neid korraks seisma ja aega maha võtma, mõtisklema elu ja enese oluliste väärtuste üle. Kõlab nagu rohkem nooremale sihtgrupile mõelduna ja on ka kriitikuid, kes arvavad, et kirjaniku sihtgrupp on teadlikult valitud – noored, kes otsivad oma identiteeti ja kohta. Ja ometi ei ole see nii lihtne.

Ilukirjanduses mängib suurt rolli kirjutamise stiil ja mõtete edasikandmise oskus – mida täpsem on sõnade kasutus, mida suurem ja sügavam sisu peitub väheste sõnade taga, seda nauditavam on ka lugemine. Coelhole on omane sümbolistlik, poeetiline keel, mis jätab mulje lihtsast ja kiiresti ammutatavast lugemisvarast, kuid tegelikult pakub tekst palju rohkem andes võimaluse lugeda ridade vahelt.

Tema teosed on üles ehitatud lihtsatele tõdedele. Ta põimib nende ümber omapäraste tegelaste elusaatused ning tulemuseks on positiivse sõnumiga muinasjutuline lugu. “Kui keegi midagi tõeliselt tahab, siis töötab kogu universum selleks, et tal õnnestuks oma unistused realiseerida. See juhtub siis, kui me õpime kuulama oma südamehäält ja aru saama keelest, mis on kõrgemal sõnadest ja mis näitab meile silmaga nähtamatut” – on sõnum “Alkeemikust”. “Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad” – raamatust “Veronika otsustab surra” “Me tabame eluimede tähendust vaid siis, kui laseme ootamatustel juhtuda” – teosest “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”.

Coelho väärtustab elu ja armastust ning annab edasi oskuse näha asju erinevatest külgedest, julgustab meid olema ise ja leidma väikeseid imesid igapäevaelust. See on vajalik oskus, sest õigetest väärtustest ja valikutest sõltub ka inimese rahulolu. Eneseleidmine ei ole ainult noorte pärusmaa, endasse vaatamise aega vajavad kõik miks mitte teha seda Paulo Coelho lugude juhatusel.

Annika Hramov

Pildid on pärit http://farm4.static.flickr.com/3600/3575914728_33a17304df.jpg ja http://www.p2pon.com/wp-content/uploads/2008/05/paulo-coelho-books.jpg

Mees luuletajanimega fs

Luuletaja fs/Francois Serpent

Olin fs-i luulest kuidagi mööda läinud – ah üks järjekordne maailmavalus siplev noorpoeet, kes püüab oma frustratsiooni välja elada vigurdades nii oma pseudonüümidega  kui ka vormiga – selline oli mu eelarvamus. Lähemalt tema  loominguga tutvuma ajendas mind linnaraamatukogu kirjanduskohvik, kus kuulutati  järjekordseks aruteluteemaks fs-i  uusim luulekogu “Alasti ja elus” . Lugesin siis kodutööna läbi nii selle kogu kui eelmise luulekogu “2004” …. ja saingi elamuse! Isegi nii vägeva elamuse, et loetu inspireeris mind ennastki mõned luuleread kirja panema. Peale esialgset ebalust toon need “sahtlist välja”.

Improvisatsioon fs-i luule teemadel

fs-i  luulet
maskuliinset ja masendavat
lugedes
lugeda telefonisõnumeid
“Palun saa terveks”
ja
“Head und”
ja
“Päikesepaistelist hommikut” …

Ka mina ei kustuta selliseid sõnumeid

Minulgi on
tuttavad Tallinna kohanimed
kuhu on olnud asja
otsida Telliskivi loomemaja Telliskivi tänaval
Kopli liinidel nähes
värisev-tõmblevat inimvaret
kas see mõtleb suitsiidist
ja vaesusest
või on tal pohhui
ons vaesus kui enese sisetunne
mis toitub ahnusest ja kadedusest?
Koidu ja Kodu tänava õdusad puumajad
Lasnamäe alguse tühermaa
Väike-Õismäe “Pargi ja reisi” peatus –
mida peaks siis õieti tegema
parkima või reisima?

Õhtul
Frank Sinatra “Strangers in the Night”
Beatles, Guns`n Roses
nupud põhja
üksinduse vabastav tants
ja keegi ei tule ütlema
et oled selleks või teiseks juba liiga vana

Hommikul
ärgata luulepohmeluse peavaluga
kanged kaelasooned ragisemas
hing kuid hell kui teismelisel
hallis Eestimaa varasuves
karpmaja aknast paistmas
vihmamärjad kaseladvad tuules
piiskade krabin aknaplekil
kui pisarate hääl
akna avades
pehme vihmalõhn
ja automüra
Kas mina ja maailm?
või
Maailm ja mina

Mart Velsker, kes oli tolle kirjanduskohviku külaliseks, on kirjutanud ajakirjas “Looming” 10/2009 oma kirjandusülevaates “Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses“  järgmist : “Kes oskas üheksakümnendatel arvata, et Serpent`ist/fs-ist saab omas ajas vaata et kõige olulisem eesti luuletaja?”.
Sama tõestab ka noore paljutõotava poetessi Triin Tasuja luuletus  ajakirjas “Värske Rõhk” 3/2009, millest siin katkendid:

loen fs-i  10. klassis
hommikuti enne kella seitset
lahustuva kohvi kõrvale
siis lähen kooli
füüsikast midagi taipamata
seda järele vastama
ise tundes et
tahaks end ära tappa
….
loen fs-i 19-aastaselt
tõrv ei mahu enam kopsu ära
pärast ööd hüsteeriliselt tänaval nutmist
täis joomist ja
oksendamist
hiljem kodus olen
ainult alasti ja elus
paistes silmad ja kananahk
aga ta raamat on olemas
vean end järgmisse päeva

fs-i  luulenäiteid saab lugeda fs-i kodulehelt  ja Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveebi rubriigist “Luuleleid”.
fs loeb oma luulet etv-s :
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=89472
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=89893
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=93179
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=91431
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90807
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=94577
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98904
Lisan ka mõned lingid materjalidele, mida kolleegid  kirjanduskohvikuks olid välja otsinud:   Kaarel Kressa ,  Mariliin Vassenin , Kaupo Meiel ,  Vahur Afanasjev  ,  Toomas Haug ,  Maire Liivamets ,  Kadri Rood ,  Asko Künnap , Paul-Eerik Rummo ,  intervjuu fs-ga.

Ülli Tõnissoo

Juhani Püttsepp „49 aastaaega”

“Õunapuuõied ja kevad.
Täpikliblikate lend ja suvi.
Punetavad pihlad ja sügis.
Külm, kirgas lumi ja talv.
Meil on kõik see olemas.”
Nii juhatab Juhani Püttsepp sisse oma lühijuttude kogumiku „49 aastaaega”.
Juhani Püttseppa napi ja täpse keelekasutusega miniatuurid on ühelt poolt fredjüssilikult loodust austavad, südamlikud, rahustavad ja märkama õpetavad. Aga neis lugudes on tihtipeale ka pisuke krutski või üllatus. Seda teist poolt toetavad ka autori illustratsioonid.
77-leheküljeline raamatuke sobib lugemiseks igas vanuses, igal hetkel ja igasuguse meeleoluga.

Tiina Sulg