Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Lihtsalt kurb, et me oleme selle raamatu tõlkimist eesti keelde pidanud 25 aastat ootama. Paneb mõtlema, mis kõik raamatumaailmas veel avastamist ootab ja kui hõlmamatu see tegelikult on, isegi ainult ulmekirjanduse oma. Ja lootma, et tõlgitakse ka teised sama kangelase  raamatud.

Kõigepealt meeldib mulle selles raamatus, et selle tegelased erinevad suuresti inglise keelest tõlgitud kirjanduse omadest. Eks päkapikud ja haldjad on ikka ka esindatud, aga palju on (nimede kõla järgi otsustades) slaavi mütoloogiat ja see teeb asja hulga huvitavamaks. Vahel juhtub, et kangelane ei tea isegi, kellega võitleb, paisates õhku küsimusi “Kes sa oled? Muula? Alp? Bruxa?” ja ka meie ei saa nimetatutest suurt aimu.

Teiseks meeldib mulle tohutult, kuidas on ümber jutustatud ja kasutatud tuntud muinasjuttude süžeesid ja tegelasi. Hetkeseisu taustal, mil selline asi on väga moes nii kirjandus- kui filmimaailmas, nii välis- kui eesti kirjanduses (T. Raudami “Uued Grimmi muinasjutud” näiteks), võiks ju nina kirtsutada ja väita, et lugude ümber- ja pahupidi pööramine on ammutuntud nipp, aga esiteks on see siin väga-väga hästi kirjutatud ja teiseks on see kirjutatud ammu.

Raamatu peategelane on Geralt, kelle poolakeelne ametinimetus on “wiedzmin” ja eestikeelne “nõidur”, mida laias laastus võib vist tõlgendada umbes nagu nõid + sõdur. Ühes varem “Marduses” ilmunud vene keele kaudu tõlgitud jutus on ta nimetatud sortsiks, mille vastu asjatundlik ulmelugeja ägedasti protestis. Sorts peaks olema negatiivne kangelane, mida Geralt aga mingil juhul pole. Mu meelest ei ole parim tõlkeleid ka nõidur, sest nõid seondub paljudel ilmselt kõigepealt naisssoost isikuga, aga kuivõrd mul paremat sõna välja pakkuda pole, pole ka õigust õiendada. Nõidurid võetakse lapsena vanemate juurest ära ja koolitatakse mõnevõrra maagilisi võimeid omavateks koletiseküttideks.

Geraltil tuleb tegemist nii Koletise ja Kaunitari, Lumivalgekese ja pöialpoiste kui ka tornidesse lukustatud piigadega. Ühest küljest võib teda vaadata kui õilsat koletiste tapjat, aga teisest küljest on vaesed koletised juba üpris ohustatud liigid. Ajad on muutumas ja inimesed vallutavad üha suuremaid alasid, mis enne kuulusid maagilistele olenditele. Kas peab kellegi maha lööma sellepärast, et ta on teistsugune? Mis on vähim halb? Üksjagu filosoofilisi küsimusi. Ja nalja saab ka. Sihukest irooniaga segatut.

Ulmekirjanduse baasis on Andrzej Sapkowski ja tema raamatute kohta palju ja hästi kirjutatud, lugege sealt juurde. Konkreetselt “Viimasest soovist” pikemalt 2011. a detsembrikuu  “Reaktoris”. Eesti lugejale seni praktiliselt tundmatu Geralti populaarsusest annavad tunnistust ka koomiks, film ja teleseriaal, videomäng ja oma lehekülg Facebookis. “Reaktoris” on ka Jüri Kallase intervjuu Andrzej Sapkowskiga.

Kaja Kleimann

Emma Donoghue “Tuba”

Ma olen juba tükk aega elanud ja üpris palju lugenud, nii et mind ei ole raamatuga kerge rabada. Seekord nii juhtus.

Alguses ma ei tahtnud seda raamatut üldse lugeda, sest “Loomingus” nimetas Udo Uibo seda õudusjutuks ja ka tagakaanele kirjutatud lause “Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent” oli pigem peletav – sellist asja ju ei taha ette kujutada. Aga paari usaldusväärse inimese soovituse pärast mõtlesin, et pean vähemalt proovima. Ja nii see lugu mu neelaski.

Lugu jutustab minavormis just viieaastaseks saanud, väga hästi arenenud Jack, kes on kogu senise elu arvanud, et nemad Emmega on ainukesed inimesed ja Tuba (suurusega u 11 m²) ongi kogu maailm ning kõik, mis on Väljaspool, on Telekas ja väljamõeldis. Lapsed teatavasti usaldavad vanemaid absoluutselt ja võtavad asju nii, nagu need on. Natuke vähem kui pool raamatut kirjeldab ema ja lapse igapäevast elu selles imetillukeses maailmas, söömist ja pesupesemist, laulmist, jutuajamisi ja mänge, väheseid raamatuid, mis neil on lugemiseks (aga ema peas on palju rohkem lugusid) ja telesaateid, mida võib vaadata ainult natuke, sest need “teevad aju pehmeks”. Siis tuleb väga riskantse põgenemise planeerimine. Põgenemine õnnestunud, tuleb hakata kohanema maailmaga, mis on Väljaspool. See toob kõige muu raske kõrval ka konflikti ema ja poja vahele, sest üks neist on olnud seitse aastat vang ja teine jäänud ilma oma turvalisest väikesest maailmast, oma ainukesest kodust. Tõsi, seda sõna ei kasutatud raamatus Toa kohta kunagi, aga põhimõtteliselt on see, mida laps tunneb, ikkagi koduigatsus. Ja ta tahab oma haisvat musta Vaipa, mida ema ei taha enam iial näha. Ja inimesi on Väljaspool väga palju ja mesilasele pai tegemine toob kaasa nõelata saamise. Ja kuigi Jack oskab lugeda ja arvutada, ei ole ta kunagi kandnud kingi. Ja nii edasi ja nii edasi. “Oskab matemaatikat paremini kui mina, aga liumäest alla lasta ei oska”, seletab vanaema sõbrannadele pärast mänguväljakul käimist. Kirjeldatakse kohtumisi sugulastega – kuidas keegi suhtub lapsesse, kes on “jõledast teost sündinud”, politsei, meedikute, advokaatide ja pressiga suhtlemist. Tavainimesi kaubanduskeskuses, kes küsivad Jackilt autogrammi, kui selgub, et ta oskab kirjutada. Mõne inimese üle on hea meel, näiteks politsei ja meedikud on selles loos tõeliselt asjalikud. Meedia vastu ei ole kirjanik just eriti leebe, küll aga kardetavasti õiglane – telereporter küsib Emmelt muude lollide küsimuste kõrval ka seda, kas ta mõnes mõttes igatseb lukustatud ukse taga olemist.

Raamatust on aru saada, et kirjanik tunneb lapsi ja seda, kuidas nad mõtlevad. Kuigi lugu jutustatakse lapse vaatevinklist, ei ole see kirjutatud mingis ninnu-nännu keeles ja ka tehtavad filosoofilist laadi üldistused – “Võibolla see ei ole Tuba, kui uks on lahti” – kõlavad nii, et vabalt võib laps nii mõelda ja öelda.

Kõige tähtsam selle loo juures on minu meelest see, et see ei ole ohvri(te) lugu. Teleintervjuus ütleb Emme: “Kui ometi inimesed ei kohtleks meid enam nii, nagu me oleksime ainukesed, kes on kunagi midagi nii kohutavat läbi elanud.” Kurjus ja kurjategija on peaaegu kõrvalised, selles loos näidatakse meile inimese vaimu vastupidavust, ema ja lapse vahelist sidet ja seda, kui tugevaks teeb inimese see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tähtis soovitus selle raamatu lugemiseks: ei ole hea mõte alustada lugemist õhtul, sest seda ei saa panna käest enne lõppu. Ja magada pärast selle lugemist ka niikuinii ei saa.

Kaja Kleimann

Armin Kõomägi “Hea firma”

Ärimehest Euroopa kirjanduseliiti

 ”Hea firma”  (2011) = hea raamat kirjastuselt JI…

See on romaan, mille minategelaseks on arvutis platseeruv firma, temaga seotud inimesed on kõrvaltegelased, tegevus kandub ajateljel lähiminevikust lähitulevikku, seega pisut ulmet võib hea tahtmise juures leida. Üsna ootamatu nurga alt on puudutatud väga paljusid aktuaalseid päevaprobleeme alates majandumehhanismidest kuni ökoloogilise käitumiseni. Aga kõik see on serveeritud heas belletristlikus vormis. Lugesin seda suure mõnuga, isegi mõned obstsöönsused ei hakanud vastu, sest neid oli parasjagu ja parajais kohtades.

Esikaanel toodud Mart Juure väites “…kirjutab nagu noor Kaugver” tekkis mõningane kahtlus, kas Juur ei mõtelnud mitte noor Kender, sest  Kaugver on hoopis eelmise põlvkonna autor ja temaatika ka sootuks erinev.

Raamat sobib väga laiale lugejaskonnale – kes kasutab seda eneseabiõpikuna ja käsiraamatuna ärijuhile, kes leiab lugedes vaimukat meelelahutust, millest arendada seltskondlikku vestlust. Stiilinäidet tooma ei hakka, sest häid kohti on nii palju, et raske oleks kõige atraktiivsemat välja valida. Võtke kätte, lugege ja nautige!

Autoritutvustus ütleb, et tegemist on mitmekülgselt andeka ja laia silmaringiga  inimesega – seda peegeldab ka raamatu tekst vihjetega maailma kultuurile. Armin Kõomägi alustas ärimaailmas ja on tänaseks jõudnud Euroopa kirjanduse eliiti, mida näitab fakt, et ta esindab eesti kaasaegset kirjandust  kogumikus “Best European Fiction 2012″ satiirilise novelliga “Logisticians Anonymous/Anonüümsed logistikud”. 

Tema varasemad kirjanduslikud saavutused: “Anonüümsed logistikud” sai Tuglase novellipreemia 2006, figureeris 2006. a. Stalkeri auhindamisel jutu kategoorias novelliga “Ingel” (esmatrükk Looming, 2005, nr.4) , Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominatsioon 2009. a.  raamatuga “Pagejad” . Jutukogudest on ilmunud “Amatöör” ( 2005 ,   2006)  ja “Nägu, mis jäi üle” (2006).   

Vt. lisaks:
Armin Kõomäe virtuaalne liikuv kunstikogu;
Biograafia (inglise keeles) ;
Kriitikat: Vahur Afanasjev romaanist “Hea firma” Eesti Päevalehes 07.01.2012. 

 Ülli Tõnissoo 

Armin Kõomäe pilt on pärit siit.

Ingliraamatud

Õhus hõljub jõuluhõngu. Kusagil justkui musitseerib keegi. Tekib tahtmine pühitseda, tähistada ning osa saada millestki suurejoonelisest ja ülevast. Tahaks kukkuda puhtasse, pehmesse valgesse lumme ja jätta endast tõustes järele jälg….
Lumeingel, mis mõjub kui vaba vaimu sädelev lend karges talvepäevas.

Soovitan, võta hetk ja vaata “Ajaraamatusse 2011″ (ajaga parimas kooskõlas kulgemise kalender), autorid Peeter Tammela ja Tiina Varatalu. Leides sealt teavat, selgust, valgust ja armastust jõuad ingliraamatuteni… Siin on valik raamatu “Inglid ja planeet “ esitlusel  28. novembril tutvustatud raamatutest. Raamatud asuvad erialasaalis, kaldkriipsu taga on kohaviit.
 
1. Kuldse ingli sõnad / 159.9 KUL
2. Tähelastele, armastusega / 133 TÄH
3. Inglite kuningana saladused / 133 ING
4. Valgustransformatsioon / 133 VAL
5. Inglite tervendav vägi / 133 ING
6. Graham, B. Inglid / 26 GRA
7. Bandini, D. Ingliraamat / 2 BAN
8. Virtue, D. Maapealsete inglite maailmad / 133VIR
9. Virtue, D. Tervendamine inglite abiga / 133 VIR
10. Zimmermann, J. Nii kohtute oma kaitseingliga / 133 ZIM
11. Napa, M. Ingli päevik / 133 NAP
12. Cooper, D. Ingli ilmutus / 133 COO
13. Cooper, D. Inglite valguses / 133 COO
14. Cooper, D. Ülestõusmise valguses / 133 COO
15. Astell, C. Inglid / 2 AST
16. Stinnett, L. Kõik mu inglitest sõbrad / 133 STI
17. Kokamägi, E.M. Epp Maria maal / 75E  KOK
18. Angels: God´s secret agens / 2(i) GRA
19. Soovimise tõelised saladused / 133 SEN
20. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 1/ 133 GRE 1
21. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 2 / 133 GRE 2
22. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 3 / 133 GRE 3
23. Sümbolite uus salakeel / 003 FON
24. Cooper, D. Vaimsete seaduste valguses / 133 COO
25. McGerr, A. Ingel igaks päevaks / 133 MCG
26. Bays, Br. Rännak / 133 BAY
27. Byrne, L. Inglid minu juustes / 133 BYR
28. Marooney, K. Ingli õnnistused / 133 MAR
29. Inglid ja planeet / 133 ING
 
Helle Kaarli

Ingli pilt on pärit siit.
 

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

• Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
• Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
• Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
• Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
• Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
• Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
• Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
• Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
• Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
• Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
• Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
• Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
• Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Tiina Sulg

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Mis: 

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas. 

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust.  Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.   

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 - The Chaos”.

Tiina Sulg

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Kadri Kõusaar “Alfa”

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu.  Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.

Tiina Sulg

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”
 
Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg

Mari Järve “Esimene aasta”

Kuidas elada üle maailmalõpp? Kuidas elada edasi, kui kõik lähedased on kaotatud ning elu, nagu me seda tunneme, lakanud toimimast?

Geneetik Mari Järve on kirjutanud väga tuumaka raamatu. Raske isegi uskuda, et see on autori esikteos. Erinevalt paljudest uuematest eesti romaanidest on siin kõike parajalt – teemaarendust, inimsuhteid ja dialoogi, mis tõepoolest sobib tegelaste suhu.

Raamatu tegevus toimub ühe aasta vältel, 2013. a. juunist 2014. a. juuni alguseni. Delhi lennujaamas lahtipäästetud surmav ebola viirus levib kiiresti üle maailma. Kümme inimest, kes on põgenenud suurlinnast või kelle kodu jäi karantiinitõkke taha, leiavad pelgupaiga Põlvamaal, kahes kõrvuti asuvas talus. Kümme ellujäänut, jah, ent see pole “Dekameron”. Ei mingeid muhedaid pajatusi, üksnes karm tõdemus, et loota pole millelegi peale omaenda töökäte ja võhivõõraste, keda tuleb tahes-tahtmata usaldada. See pole ka “Saladuslik saar”, kus töörügamist ja maaharimist kannab optimistlik pääsemislootus. Sest töö võib küll päästa näljast ja üksindusest, kuid mitte kõige hirmsamast – teiste inimeste, rüüstajate eest. Rüüstajad võtavad kõik – toiduvarud, tööriistad, lootuse ja tagatipuks ka ühe elu. Uus põgenemine, uued kaotused, siiski jõutakse lõpuks Hiiumaale, kuhu on rajatud omalaadne terveks jäänute kaitseala koos valitsuse ja 11-liikmelise Riigikoguga. Kaotusvalust, toidunappusest ja sunnitud ühiselust muserdatud inimesed ajavad siiski selja sirgu ning uus kevad toob uusi lootusi ja plaane.

Lugu on hoiatav mitmel moel. Tsivilisatsiooni hüvedest hellitatud inimesed on kaotanud suure osa tööoskustest ja -harjumustest, elu ilma elektri ja bensiinita on neile pea mõeldamatu. Mõne jaoks pole ka elu ilma internetita elamisväärne. Samas hoiab autor meil silme ees peeglit, kuhu igaüks võiks sügava pilgu heita ja endalt küsida: missugusteks tegudeks olen mina hädaolukorras suuteline? Inimlikkus või loomastumine? Vaadates, mis sünnib nüüdse Eesti külades ja agulites, mõeldes kas või “pidunädalale” ühes Tartu toidupoes, tundub vahel, et õudus, millest Mari Järve kirjutab, on meile lähemal, kui karta oskame, ja ilma mingi katkuta.

Raamatut on nimetatud ka “naistekahõnguliseks”, kuid seda ma autorile ette ei heidaks. Lõppeks on põgenikelaagri näol tegu omamoodi Noa laevaga, kus inimesed haaravad üksteise järele lootuses leida sobivat kaaslast ja elu edasi kanda. Elama peab ju ka pärast maailma lõppu.

Loe ja kuula veel Eesti Päevalehest, Õhtulehest,  Eesti Ekspressist,   Reaktorist, Klassikaraadiost.

Tiina Tarik

Scott Westerfeld “Inetud”

Ulmeromaan inetust tüdrukust, ülikontrollitud ühiskonnast ja ootamatust tõest.

Teos, mis võiks kujutada meie tuleviku heaoluühiskonda. Selleks, et keegi ei saaks end tunda alaväärse ja inetuna, opereeritakse kõik inimesed 16-aastaseks saades n-ö sundkorras ilusaks.

Peategelasel Tallyl on suursündmus koos sellele järgnevate lakkamatute pidude ja muretu eluga käegakatsutavas kauguses. Kuid selgub, et leidub inimesi, kes pole sugugi operatsioonide poolt ja soovivad nii välimuselt kui sisemiselt iseendiks jääda. Just selline „inetu” on teisitimõtleja Shay, kellega Tally sõbruneb.

Viimasel kohtumisel, enne operatsiooni, otsustab Shay Tallyle jagada juhtnööre pääsemaks inetute juurde. Paraku aga saab Shay kiri Tallyle saatuslikuks ja teda sunnitakse ette võtma retk tundmatusse. Miski pole enam endine ning enda ja oma kallite inimeste eest tuleb asuda võitlema.

Raamat on väga ladus ja kaasahaarav. Ei puudu ka väike armastusliin, mis kindlasti köidab eriti teismelisi lugejaid. Põnev on selle teose puhul seegi, et „Inetud“ on alles esimene osa neljast. Seega on, mida oodata.

Kahjuks jäävad teosest silma riivama korduvad trükivead, millel pole küll mõistagi pole mingit pistmist raamatu autoriga, küll aga toimetajaga.

Autorist nii palju, et Scott Westerfeld on sündinud USAs Texases 1963. aastal. Temast on saanud viimase aja populaarsemaid ulmekirjanikke Ameerikamaal. Huvilised saavad uurida ka autori kodulehekülge http://scottwesterfeld.com.

„Inetud“ on küll autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat, kuid kirjutanud on Westerfeld juba 1997. aastast.

Triin Võsoberg